Põldma on töötanud pea et terve elu Joonisfilmi ridades, millega ta liitus 1973. aastal operaatori assistendina. "Kui ma olin umbes seitsmendas klassis, siis ma käisin Heinz Valgu juures karikatuuri õppimas. Sealt kleepus mulle joonistamine külge. Valk on mind kõvasti mõjutanud. Mul läksid tema jutu peale uksed ja aknad lahti, hakkasin maailma teistmoodi nägema. Enne sõjaväge töötasin lühikest aega mitmetest kohtades, aga sõjaväes lugesin ma ajakirja Kultuur ja elu, kus oli kirjas, et Rein Raamat moodustas Tallinnfilmi alla joonisfilmide grupi. Mul oli kohe selge, et pean siia tulema," märkis Põldma, kelle esimene film oli 1991. aasta nukufilm "Vennad ja õed".

Lotte hakkas sündima Põldma, Heikki Ernitsa ja Leo Lätti 1997. aasta joonisfilmist "Tom ja Fluffy", mida võib pidada Joonisfilmide päästjaks. "See oli väga kriitiline hetk. Eesti riigil ei olnud raha. Meie tegime soomlastele ühte reklaamfilmi, saime nendega väga hästi läbi, nad olid meie olukorrast teadlikud ja tegid ise ettepaneku, et räägivad ühe Soome kõrge ametnikuga Ylex raadiost," meenutas Põldma.

"See oli täiesti hulljulge ettevõtmine. Ma sõitsin Helsingisse ja mul ei olnud mitte midagi. Ainult lugu ja palusin Heikkil joonistada kolm pilti. Võtsin oma tütre ka kaasa, kes oli natukene kurva näoga. Mõtlesin, et see mõjub emotsionaalselt natukene paremini. Mind võttis vastu Juha Vakkuri ja ütles, et tal on kümme minutit aeg ja ta kuulab. Kui me olime kümme minutit rääkinud, siis ta ütles, et sõida Tallinnasse tagasi, kirjuta stsenaarium valmis, las Heikki joonistab pilte, tule tagasi ja teeme ära," rääkis filmitegija.

Vakkuril õnnestus idee Saksamaa telekanalile maha müüa ja selle eest saigi animaseriaal tehtud.

Lotte-filmide stsenaariumide valmimisele eelneb tavaliselt oluline rituaal. "Me läheme Andruse (Kivirähk, toim.) ja Heikkiga sööma, soovitatavalt Aasia söögikohta. Istume laua taga ja seni kuni meile toitu tuuakse on kõige viljakam aeg. Meie kohale tekib mingi pilv ja meile jääb üle ainult võtta sealt mõte või idee ja panna lauale. Kusjuures on juhtumeid, kus sama asjaga tulevad samal ajal välja kaks inimest. Nii kui toit lauale tuuakse – kõik," muigas Põldma.

"Kolmanda filmiga oli see häda, et me ei olnud enam nii hasardis. Olime teinud juba kaks täispikka ja seriaalid ka. Siis sai Eesti 100-aastaseks ja kuulutati välja stsenaariumite võistlus. Mõtlesime, et tuleks proovida, aga eeltingimuseks oli see, et suudame välja mõelda loo, mis meile meeldib. Sellega läks meil aega kauem kui teistega," tõdes Põldma.

Põldma lisas, et tegelaste sisselugemine on joonisfilmi valmimise juures kõige naljakam, aga samal ajal ka väga tõsiseltvõetavamaid asju. "Ma kunagi ei vali näitlejaid, sest ma juba tean, kes peab tulema. Väga tihti lasen neil just kõneteksti rääkida natukene teistmoodi kui on kirjutatud. Eestis on väga head näitlejad. Väga mõnus on teha."

Põldma on kindel, et neljandat Lotte filmi ei tule. "Tuleb raamatuid ning muusikal tuleb ka järgmine aasta Vanemuises, mis põhineb viimasel Lotte raamatul "Leiutajateküla pulm" põhjal. Kirjutan praegu ka ühte Lotte raamatut, äkki siis viimast, kus Lotte saab 10-aastaseks."