Käisin möödunud kuul Albus Tammsaare preemia üleandmisel. Mitte hiilgavate kirjanduslike saavutuste pärast, vaid meelelahutusprogrammi osana. Ilm oli ilus, koogid isuäratavad ja eeskava armas. Kirjanduslik oaas – nii seda kutsuti. 

Lisaks südamlikele vestluspaneelidele lugupeetud kirjanikega ning muusikalistele vahepaladele pakuti kirjandushuvilistele maiuspalana ka humoorikat lavastust. Muheda loo peategelane oli Pearu Muraka prototüüp Jakob Sikenberg, kelle kõrval säras Kõrtsmik. Hea publiku ees rullus lahti lõbus ning kaasahaarav lugu, mille üks peamine koomiline kese oli Jakobi korduv nentimine, et kui ta koju läheb, siis annab ta eidele nii peksa, et on antud. Sest lambasihvrile tuleb õpetust anda! Miks – no et oleks antud! 

Lustakate lõõtspillilugude vahele rääkis elutark Kõrtsmik aga anekdoote sellest, kuidas naisevõtu juures on olulisim see, et tulevane eit süüa teha oskaks – sest kui naine meest ei toida, hakkavad mehel püksid jalast kukkuma. Ja mitte enda kodus! Särailmne publik laksas selle kõige peale käega vastu põlve ning muheles kaasa. Sest nii ju ongi!

Minule "Tõde ja õigus" meeldib. Väga. Olen kõik raamatud läbi lugenud, mõnda korduvalt. Ometi ei mäleta ma sealt ühtegi seika, kus naiste ebaõiglane kohtlemine või alandamine oleks olnud koomilise ja humoorika tähenduse ega alatooniga. On selge, et vägivald oli ning on siiani fakt, kuid selle toredasse ja naljakasse koguperekonteksti asetamine on valik – küsimusi tekitav valik.

Ma ei eita, et naistevastane vägivald on paljude suurepäraste filmide, raamatute, sarjade ja laulude keskmes ja ei usu, et loomingule tuleks läheneda sotsrealistliku programmilisusega – sellest, mis on, võib rääkida. Moraliseerimata. Ometi ei tasu unustada, mille Goethe "Noore Wertheri kannatused" tolle aja noorte seas esile kutsus. Sõna ei ole paraku ainult peegeldav, vaid ka loov.

Tegelikult ei ole asi ju konkreetselt tolles Sikenbergi-tükis, Tammsaares ega üheski teises näites, mida kultuurimaastikult tuua võiks. Säärases toonis ja formaadis ju – paraku – midagi erakordset ei ole. Ometi oli viimase aja naistevastase vägivalla ümber keerlevate arutelude ning just vahetult enne üritust avaldatud lugupeetud härra investori toimikute foonil saalis istuda kuidagi kõhe. 

Üksikult võttes on kõik need teosed ju lihtsalt keskmisest maitsetumad püüded head publikut naerma ajada – ja mis selles siis halba. Ega kogu aeg tõsine olla saa! Olen kuulnud stand-up koomikuid enda musta huumorit kaitsmas: ärge vägistage lapsi, siis me ei tee ka laste vägistamise üle nalja. Miskipärast tundub mulle aga, et brutaalsetes naljades on sageli rohkem kaastunnet ja kriitilist meelt kui seal, kus kantakse vahetusjalanõusid, kasutatakse viisakaid sõnu ja süüakse torti.