Ott Raun õppis aastatel 1948–1955 Tallinna 27. 7-klassilises koolis ja 1955–1959 Tallinna 22. Keskkoolis. Ta omandas hariduse Tallinna Kalanduse Tehnikumis ning hiljem Tallinna Pedagoogilises Instituudis eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal.

1969. aastal alustas Ott Raun tööd ajalehe Nõukogude Õpetaja toimetuses koolikorralduse osakonna korrespondendina, alates 1971. aastast oli ta sama osakonna juhataja. 1975–1998 töötas ta ajakirja Looming publitsistikaosakonna juhatajana, kujundades enam kui kahe aastakümne vältel väljaande sisulist nägu. 

Ott Rauni elutööks kujunes ajalookultuuriajakiri Tuna, mille peatoimetajana töötas ta 25 aastat (1998–2023). Algul arhiiviteadusele keskendunud väljaanne kasvas tema juhtimisel mitmekülgseks ajalookultuuri väljaandeks, mis avaldas nii arhiiviallikate publikatsioone ja teadusanalüüse kui ka esseid, diskussioone ning populaarseid ja alternatiivseid käsitlusi. Ott Rauni eestvedamisel ja kolleegiumi toel kujunes Tunast rahvusvahelise levikuga ja kõrgelt hinnatud teadusajakiri, mis on oluline platvorm nii kultuurile kui akadeemilisele uurimusele.

Kirjanikuna avaldas Ott Raun kuus luulekogu: "Hobusel on täna sünnipäev" (1973), "Kummelilõhn kirikus" (1991), "Silmlill" (1996), "Kaheks saa" (2002), "Alraun" (2005) ja "Iseenese väljanäitus" (2010). Tema sulest ilmus  ka kolm romaani: "Kõrvaltegelased" (1990), "Kuningas, kes tahtis olla narr" (1995) ja "Test" (2000). Lisaks avaldas ta artiklivalimiku "Vaikne eestlane" (1998), muinasjuturaamatu "Kass nimega Inimene" (2015) ning mälestusteraamatud "Vaimu vend" (2015), "Tuba number kaheksa" (2016) ja "Tunaeile. Meenutusi kaheksakümnendatest tunaeilseni" (2019).

Ott Raun oli Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Arhivaaride Ühingu liige. Samuti kuulus ta kirjandusrühmitusse Wellesto ning oli üks selle asutajaid. 2003. aastal pälvis ta Valgetähe IV klassi teenetemärgi.