Hiljuti Leida Rammo stipendiumi pälvinud Pius tõdes, et tallegi meeldib komöödiates mängida. "Ma arvan, et ma olen loomult mõlemat. Muidugi mulle meeldib ka kannatust mängida, mida tuleb endas ohjeldada ja mida ei tohi liiga palju olla, aga olen lavakast saati kasvanud üles minu meelest Eesti kõige parema huumorisoonega poistega – alates minu abikaasast, tema venna ja teiste kursakaaslasteni," rääkis Pius.

"Olen ümbritsetud nii hea huumoriga – naabrimees on Tõnis Niinemets –, mulle nii meeldib olla huumori sees. Ma iga aastaga õpin ja karastun, muutun teravamaks, et olla humoorikam. Poiste seltskonnas tunned pidevalt, et ei saa löögile. Niipea, kui sa hakkad midagi rääkima, aga teed ühe sõnavea, siis sealt tuleb selline laviin, et sul läheb meelest ära, miks sa üldse tahtsid midagi rääkida. Aga karastudki, muutud tugevamaks ja lõpuks kümne aasta pärast tuleb võib-olla isegi stand-up," muigas ta.

Oma karjääri kõige olulisemat filmirolli Pius veel välja tuua ei raatsi. "Natukene vara oleks seda öelda. Ma loodan, et äkki tuleb neid veel. Need on nii erinevad. Kui võtta "Tõde ja õigus", siis ma endiselt tunnen, et mul oli nii suur privileeg ja au selles osaleda. Seda filmi vaadates näen nii palju oma siseheitlust, aga las see jäädagi minu sisse. Ma loodan, et vaataja näeb seal midagi muud," märkis Pius.

"Kui ma selle filmi tegemist meenutan, siis see oli mulle pigem raske. Kogu tiim oli super, Tanel Toom oli super, aga ma lihtsalt tundsin nii suurt aukartust selle tegelase ees, et olin kogu aeg krambis," nentis ta.

Pius tõdes, et ajas on rollide üle tagantjärele muretsemine paremaks läinud. "Tihti on nii, et kui sa esimest korda filmi vaatad, siis sa muud ei vaata kui iseennast. Oma stampe, mis sind häirivad. Teisel korral vaatad juba mängu ja seda, mis sealt peaks läbi tulema. Olen hakanud endale rohkem andestama," tõdes Pius.

Tänavustel teatriauhindadel pälvis Pius ka naiskõrvalosatäitja auhinna Dupa rolli eest lavastuses "Krum". "Alati tuleb vist öelda, et preemiad ei ole olulised, aga üks-kaks preemiat võiks ikka elus saada. See annab mingi teatud enesekindluse vähemalt mulle, kes ma tõesti olen pigem ebakindlusega võidelnud. See annab platvormi, kus ma saan mõelda, et oma peaga mõtlemine viib mind sihile, see on lubatud. Või et see suund, kuidas ma asju teen, on õige," rääkis Pius.

"Ma olen ka sellele mõelnud, kust see üldse tuleb, et naistel on ebakindlusega võitlemist rohkem. Kuigi minu vanemad ei olnud kunagi liiga karmid minuga, siis see tuleb ikkagi kuskilt sellisest "head tüdrukud nii ei tee"-mõtlemisest. "Kui sa nii teed, siis on väga hästi." Meile võib-olla ka mõjub see rohkem, samas oma pojale ma vist ka nii palju ei ütle, et "ole nüüd tubli". Mul on tunne, et me kasvatame tütreid teistmoodi," leidis ta.

"Nendest raamidest vabanemine võtab nii palju aega. Kui me oleme näiteks prooviprotsessis, siis mulle tundub, et mehed on üldjuhul julgemad. Mehed ütlevad, kuidas nad teevad, ja meie küsime, kuidas peab tegema. Aga tänu sellisele tunnustusele julgen rohkem oma peaga mõelda."