Ühisnäituse üks eesmärk oli õppida koostööd, jagada rolle ja võtta näitusega kaasnevat vastutust.

"Projekt jagunes erinevateks osadeks. Tuli välja töötada igaühe enda teos, mõelda kontseptsioonile, suhelda omavahel ja aru saada, mis on grupinäituse jaoks ühisosa. Teine suur osa oli välja töötada visuaalne identiteet näitusel ning mõelda ruumikujundusele ja graafilisele kujundusele," rääkis juhendaja Viktor Gurov.

Kaaluti erinevaid teemasid ning lõpuks jäid pinnale mälu, mäletamine ja mälestused. Viis väga erineva käekirjaga tööd kõnelevad muuhulgas sentimentaalsetest esemetest, mis jäävad alles pärast inimese lahkumist, või mälestustest, mis aja jooksul hakkavad hägustuma, tuhmuma, tooni muutma, segunema ja kaduma.

"Minu tööde teema on mälestuste muutumine ja see, kuidas iga kord, kui sa meenutad mingit mälestust, muutub see natukene. Nii et need mälestused, mida sa enda juures kõige paremini mäletad, on ilmselt ajaga kõige rohkem muutunud. Ma tahtsin seda sellega kujutada, et on hästi udune ja unenäolik visuaal, mis annaks sellist muljet, et mälestus on natuke hajumas," avas graafikatudeng Ronja Jõgi.

Magusatest lapsepõlvemälestustest liigutakse ka ka tehnoloogilise progressi ja lõputute infovoogude rägastikku.

"Ühest küljest on väga tore, sest inimesed saavad suhelda üksteisega kiiremini kui 40 aastat tagasi. Samal ajal muutub informatsiooni tekkimine üleliigseks ja inimene satub keerisesse nagu minu teoses," tõi graafikatudeng Anastasija Šteinle välja.

Näitus "Hoitud hetked" on GÜ galeriis avatud mai lõpuni.