Nii saab lühifilmide vahendusel tutvuda Tartu mälumänguritega, uue pungipõlvkonnaga, noorte korvpalluritega Tallinnas, avastada Narva kunstiresidentuuri ja näha, kuidas suheldakse maaväliste olenditega. Kaheksast lühifilmist kaks on portreefilmid: "Päevapiltnik" fotograaf Erlend Štaubist ja "Igavene võitlus" missiooniveteran Aleksandrist. 

Inimesel peab hobi olema

Jaak Kilmi ja Andres Keil keskenduvad oma filmis "Ära sega, ma mõtlen!" rahvusspordi mõõtmeid võtvale mälumänguplahvatusele, vaadeldes Tartu kilvareid, kes käivad pea iga päev mõnel seltskondlikul mälumängul.

Film kulgebki ühelt pubi- ja mänguõhtult teisele, jalutab peategelastega läbi Tartu õhtupimeduse. Üksikud katked küsimustest ja vastuste arutlusest jäävad tagaplaanile ning isegi osalejate rõõm järjekordsest karikavõidust filmi lõpus tundub üürike. Pigem on mälumäng lihtsalt hea ettekääne, et sõpradega regulaarselt kokku saada ja õlut juua, ikkagi kultuurne tegevus!

Teisalt on meeste (ja eriti just eakate!) üksildus paljuräägitud probleem. Kui mälumäng on see, mis ajab inimesed kodust välja ja hoiab lisaks hallidele ajurakkudele ka sotsiaalseid muskleid soojas, siis jääb üle vaid takka kiita ja kõva pead soovida. 

Kokku tullakse ka Sten Haljaku ja Johan Huimerinna filmis "Maarjamaa salatoimikud", kuid siin on katalüsaatoriks hoopis vahendatud kohtumine maaväliste olenditega. Ühegi kohtumisõhtul osalejaga otse siiski juttu ei tehta, seega peab kommentaarina piirduma vaid pealtkuuldud vestluskatkega, mis sedastab, kui "äge see on, et see ufoteema on tulnud praegu". 

Kui seltskondlikud mälumängud eeldatavasti rikastavad osalejate maailmapilti kasvõi mõne kasutu faktiteadmisega, siis ufokogukonnaga liitumine võib tekitada ühtsustunde varjus hoopis kõlakambri efekti. Filmis on pikitud organiseeritud ürituse vahele teisigi tulnukalugusid. Liiatigi ei ole need vaid üksikute eraklike huviliste lood, kelle võiks lihtsalt uhhuuhullukesteks tembeldada, vaid oma kohtumist maaväliste olenditega Raadiomaja katusel jagab näiteks Ivo Linna. Vaatajale jääb võimalus (või kohustus?) ise hinnang anda, kui äge see ufoteema siis on. 

Sport teeb mehest inimese 

Kontrastina vaiksetele olengutele on Kullar Viimse portree fotograaf Erlend Štaubist testosteroonirohke rännak mööda punaseid vaipasid, viies vaataja nii PÖFFile, presidendi vastuvõtule kui ka Cannes'i filmifestivalile. Štaub on julgustavalt karismaatiline partner neile, kes tema kaamera ees poseerivad, nähes samal ajal vaeva kaadrite ülesseadmise, ideaalse teostuse ja kiire järeltöötlusega.

Pooletunnise filmi sisse mahub lisaks glamuurile ka rohkelt kaadreid koduses jõusaalis lihaseid pumpavast piltnikust. Fotograafitöö on füüsiline ja valmisolek selleks oluline, teisalt on intensiivne trenn mehe jaoks viis muu elu pingeid maha laadida. Seejuures jäävad vaimse tervise ja keerulise lapsepõlve teemad vaid õrnalt markeerituks. Kui saaks veeta Štaubiga veel paarkümmend minutit, siis ehk pääseks ka siiruseni, mis kõvatamise ja glamuurikorra all vast peidus on? 

Sport, liikumine ning moel või teisel traumadest tervenemine on olulisel kohal ka Aleksandri elus, millele keskendub Erik Tikani film "Igavene võitlus". Aleksandr on missiooniveteran, kelle karjäär tegevväelasena Afganistanis on lõppenud ning kes treenib nüüd juhtimiskoolitajana Eesti töökollektiive. Nii saab sõjakogemus teise vormi ja annab Aleksandrile võimaluse uueks karjääriks, sarnaselt Erlendiga on ta self-made man. Kaitsevägi on oluline ka Štaubi kujunemisloos ja mõnes teises reaalsuses oleks ehk hoopis temast missioonisõdur saanud.

Üleskasvamise lood

Lõimumistemaatikat kannavad selleaastases valikus kaks filmi, mille keskmes on noorte neidude lood. Janek Murd jälgib oma debüütfilmis "Meie" korvpallimeeskonda, kus saavad kokku eesti ja vene noorsportlased. Tõtt-öelda on eesti ja vene tüdrukute samas meeskonnas mängimine lihtsalt sujuv taustafoon. Siin-seal tõlgitakse üksteise juttu, aga rahvus ei tundu nende endi jaoks defineeriv teema. 

Pigem on oluline enese nägemine korvpallurina ning võimalus võistelda edasi isegi siis, kui treenerid meeskonna juurest lahkuvad. Mõne teise režissööri käe all oleks see isegi võinud olla päevakajaline kommentaar treeneritööle ja selleks valitud meetoditele, kuid Murd toob esiplaanile teismeliste sütitava tahte sportida. 

Tunduvalt valusam vaatamine on Eestis kahe ukraina tüdruku elu jälgiv "Kadunud tähed". Režissöör Katrina Lehismäe on jäädvustanud lähedalt siin uut elu alustanud Maša ja Saša hetki sõjatraumast taastudes igapäevaelu rütmide leidmisel. Tabavamad on isegi need momendid, kus emotsioonid niivõrd välja ei paista – peategelased on üksinda kaadris ja kuigi ruumis viibib teisigi, jääb keskseks motiiviks üksindus. 

Punk ja kunst

Alexandra Pärna "Narva Veneetsia" annab lõimumisele väljastpoolt vaataja perspektiivi. Filmi keskmes on kolm kunstnikku, kes osalevad Narva kunstiresidentuuris eesmärgiga luua teosed, mis tõukuvad kohaliku suvilapiirkonna elust. Sealsete elanikega vesteldes põrkuvad aga võõraste eelarvamused ja pikaaegsete residentide argine tegelikkus. 

Näiteks hispaania kunstnik Javier Mars loodab avastada veeäärse elu müüdiloomet, kuid kohalikke mehi huvitab hoopis rohkem puht tehniliselt see agregaat, millega ta püüab veealuseid helisid. Lõpuks sünnib kõige kiuste siiski kunstiprojekt, mille (ilmselt) kunstikauged kohalikud vapralt kaasa teevad. Isetekkeline lastelaager ja garaažiesine saunaõhtu on küll selgemad ajaveetmisviisid kui kunstirännak, aga südantsoojendav oli näha, kui varmalt võõrana näiva kunstisündmusega kaasa mindi. 

Toredalt avatud suhtumisega on ka Püssi alevi kohalikud nende õuele tekkinud pungifestivali suhtes Ivar Murdi ja Taavi Aruse filmis "Kõik teevad kõike valesti". Isetegevuskultuur on taastärkava pungiskeene edasiviiv jõud ning kogukondlik niit jookseb sellestki filmist läbi, olgu siis festivali korraldamisel või Ülase keskuse tegevuses. 

On see programmi kuraatorite töö vili või hoopis režissööride huvide peegeldus neil aegadel, aga 2026. aasta "Eesti lood" rõhutavad selgelt, et end muidu suurteks individualistideks pidavad eestlased vajavad enda ümber selts- ja kogukonda.