Ansambel 5miinust tähistab tänavu kümnendat tegutsemisaastat. Selle aja jooksul on sõprade siseringis sündinud naljaprojektist kasvanud üks Eesti populaarsemaid bände, kelle teekond on viinud põrandaalusest Soundcloudi fenomenist vabariigi aastapäeva lavale ja Eurovisioonile.

Vikerraadios vaatas Sten Teppan koos bändi liikmete Päevakoera, Lanceloti, Põhja-Korea ja Estoni Kohvriga tagasi 5miinuse kujunemisloole, suurimatele pöördepunktidele ja sellele, kuidas anonüümsetest räpparitest sai üle-eestiline nähtus. ERR-i kultuuriportaalis ilmuva sarja esimeses osas räägivad muusikud bändi sünnist ja miks nad otsustasid kasutada varjunimesid ning päikeseprille.

Tartust, mitte Võsult

Kuigi 5miinust seostati esialgu tugevalt Võsuga ja arvati, et muusikud on sealt pärit, on kõik 5miinuse liikmed üles kasvanud Tartus, kus nende teed ka ühel hetkel põimusid. Kohver, kelle pärisnimi on Kristjan Jakobson, rääkis, et esimesena sai ta tuttavaks Päevakoera ehk Mihkel Tammega.

"Mihkliga tutvusime nii, et minu klassivend oli Mihkli trennikaaslane. Illusioonis käisid räpipeod ja mingi moment see klassivend tutvustas, et see on Mihkel. Kuidagi meil Mihkliga klikkis ja olime teismelistena suht sukk ja saabas. Me käisime igal pool koos ja tegime igasuguseid asju koos," rääkis ta.

Seejärel tutvus ta Põhja-Korea ehk Karl Kivastikuga, kes omakorda oli Lanceloti ehk Priit Tomsoni koolivend ja sõber. Nendega hakkas Kohver tihedamalt suhtlema piljardiklubis, kus ta töötas. "Karl ja Priit käisid seal piljardit mängimas. Me teadsime teineteist ja hakkasime kuidagi rohkem hängima."

Tol ajal oli räpirahva põhiliseks kogunemispaigaks Tartus Postimehe park. Kuigi nelik oli omavahel tuttav, ei kuulunud Päevakoer ja Kohver kohe Korea lähemasse sõprusringi.

"Kui sa võtad nii kaugele, et kui tuttavad võisid mulle tollel hetkel Mihkel ja Kristjan olla, siis sinna tutvusringkonda võis kuuluda 30–40 inimest," rääkis ta. "Ma ei saa öelda, et me olime enne hästi lähedalt läbi käivad sõbrad, vaid head tuttavad kuskilt aegadest. Nagu sa ise võid ka ette kujutada, et sul on suurem tutvusringkond, aga see on mõnes mõttes juhuslik sortiment, kes sinna Võsule kokku sai." 

Kuigi Päevakoer käis Karlova gümnaasiumis, mis on muusikakallakuga kool, siis kooli aja ta muusikat ise teha ei soovinud, vaid eelistas seda pigem kuulata. Ta meenutas, et poistekoorist pääsemiseks teeskles ta sõpradega häälemurret.

"Siis kui see häälemurre päriselt tuli, oli muusikaõpetajal natukene üllatus küll, et kuidas see kaks korda toimuda saab," muigas ta.

Ka Kohver rääkis, et muusika vastu tundis ta huvi juba noorena, kuid muusikalist tausta tal samuti ei ole. "Mind huvitas popmuusika ajalugu ja kõik, mis selle juurde käis."

Küll aga oli juba enne 5miinuse loomist muusikaga sina peal Korea, kes tegutses kümme aastat hiphopansamblis 615. Korea rääkis, et talle on alati meeldinud sõnadega mängida. Esimest riimid pani ta kirja juba noores teismeeas, kui räpp oli põhiline, mida ta kuulas.

"Ei saanud magama minna, sest mingi riim on peas. Ärkad üles ja kirjutad selle üles, see oli kuskil aastal 2004," meenutas ta.

Kuna räpihuvilisi sõpru oli veel, saigi kokku Korea esimene grupp. Üheskoos tõmmati arvutist alla programm, millega sai biite luua ja hakati esimesi katsetusi tegema.

"Räpp on äärmiselt ligipääsetav. Seal ei ole see, et sa laulad valesti ja keegi kuulab, et vale noot on. Seal on see, et sa lihtsalt teed tausta ja kütad sellele peale, mis tuleb," rääkis Korea.

615 andis oma esimese plaadi välja 2006. aastal, teine sai purki juba aasta hiljem, kolmas – Kivastiku sõnul juba muusika moodi album – nägi ilmavalgust 2012. aastal ja neljas 2016. aastal. Korea sõnul võib öelda, et 615 viimane plaat märgib mõnes mõttes 5miinuse algust. "Aga see oli selline mõnus üleminek."

Kusjuures 615 viimasel albumil kõlab ka Kohveri hääl. "Veider oli teha seda. Või kuidagi piinlik. Et see ei ole see, mida mina peaks tegema," nentis Jakobson.

Bänd sündis ärajäänud matkast

Ühel hetkel lõid Päevakoer, Lancelot ja Kohver Facebookis ühise grupi, et kord kuus või paari kuu tagant üheskoos matkamas käia. "Võtad magamiskoti ja võib-olla väikese viskipudeli kaasa, oled kuskil looduses, teed liha ja ajad juttu," kirjeldas Päevakoer.

Matka ajal Purekkari neeme tippu tuli meestel idee minna Mohni saarele, mida kutsutakse Eesti paranähtuste keskuseks. Kuid kui kätte jõudis aeg saarele minna, ütles mees, kes neid paadiga üle mere pidi sõidutama, et tuul on liiga suur ja reis jääb ära. Kuna mehed olid juba arvestanud, et nad kuhugi lähevad, helistasid nad Koreale, kelle Võsu suvekodust nad teadsid.

"Siis Karl arvas, et mis siis ikka, tuli ka. Tal oli teine bänd, mille mingid asjad oli tal vaja lõpuni lindistada ja tal olid mikrofon ja läppar kaasas. Mingi hetk vaatasime, et proovime siis ise ka, kuidas see värk käib," rääkis Kohver. Nii jõutigi esimest korda üheskoos mikrofoni taha.

"Mul oli lindistamiskogemus olemas. Ma suudan teha tausta, inimesi linti võtta, demo kokku panna ja minu meelest on kõigil päris tore, sest me tekitasime midagi siia maailma – ei millestki midagi. Selles mõttes on nemad piisavalt seiklushimulised inimesed, et okei, teeme, päris äge," lisas Korea.

Korea teadis, et Kohver oli varemgi üritanud salme teha, kuid Päevakoer ja Lancelot mitte. "Priidust ei oleks kunagi eeldanud, et temast saab räppar, kindlasti mitte. Aga näed, sai. Jumala äge. Mihklis oli selline esineja alati olemas olnud. Sõnade ja räpi tegemine oli kindlasti temale ka midagi," rääkis ta.

Kahe ööga tegid mehed oma neli esimest lugu valmis. Neist ainsana jõudis hiljem bändi esimesele plaadile lugu "Võsu bänger".

"Ülejäänud lood olid sellised, et väga ei ole avalikult lasknud neid, mingite väikese mööndustega. Hiljem koju minnes mõtlesime, et okei, päris lõbus oli, saaks veel kokku ja teeks midagi," ütles Päevakoer.

Lancelot tõdes, et täiesti alguses ei tundnud ta muusikat tehes ebamugavustunnet, sest nad tegid eelkõige nalja. "See oli selline, et teeme pulli ja teeme mussi. Ma polnud elus isegi mõelnud selle peale, et mussi teha, aga davai, teeme."

Kuigi Lancelot on tagantjärele mõelnud, et esimesed lood olid võrdlemisi konarlikud, usub ta, et see on miski, mis just nende kasuks töötas.

"Sul oligi neli tüüpi, kes olid täiesti erineva karakteriga, täiesti erineva tehnilise level'iga. Inimestele lõppkokkuvõttes meeldib midagi, mis on teistsugune ja jääb meelde teisel põhjusel. Ehk ma arvan, et see komplekt võis ikkagi toimida ka sellest perspektiivist, et me ei olnud samal level'il," usub ta.

Selles, et 5miinuse muusika üldse avalikuks sai, mängis olulist rolli Reket ehk Tom-Olaf Urb, kellega Kohver koos töötas. "Pärast seda nädalavahetust lasin Tomile neid asju, et näe, me tegime ka räpivärki. Tom naeris päris kõvasti, et see tuleb välja anda," meenutas Kohver.

Esimene lugu, mille värske koosseis Souncloudis välja andis, oli "Võsu kalifaat", mis kohe lendu läks ja ka raadiotesse jõudis. Korea usub, et põhjuseid, miks 5miinust kuulajatele kõrvu jäi, on mitmeid.

"Väljast vaadates oli üks kõva asi ropendamine – oh, kus vennad ropendasid ja muud teemat ei olnud kui ainult naised, keppimine, narks ja kärakas. See teeb kirjutamise muidugi väga lihtsaks, kui sul on nii lihtne teema, sa saad kogu aeg samast asjast kirjutada, see on äge. Aga selle taustal on ikkagi see, et me võtsime tolle aja räppari kuvandi – nad räpivadki sellistest asjadest. Me lihtsalt keerasime selle nii üle võlli," avas ta.

Samas leiab ta, et 5miinust ei leiutanud sellise lähenemisega jalgratast, vaid ka varem on muusikud, nagu näiteks Onu Bella ja Must Q, liialdustega mänginud.

"Noortele just läheb peale see, et keegi saadab kõik p*rse ja lõhub reeglid ära, see on päris äge. See lõikab kõrva ja on midagi muud kui kõik, mis on ühtlane. Me liialdasime sellega nii räigelt, tegime täielikuks karikatuuriks, püsisime selle teema peal ja olime sellised üsna robustsed selles kõiges," ütles ta ja lisas, et lugude taust tehti aga lihtne ja selline, mille järgi andis tantsupõrandal hüpata. "Mitte ei ole tavaline räpibiit."

Identiteedi varjamine andis vabaduse

Vähemalt algusaastatel oli Päevakoera sõnul lugude kirjutamisel oluline osa karakterisse minemine.

"Need olidki sellised üdini rõvedad tüübid väikealevikust, kellel ei ole filtreid. Minul oli kindlasti välja kujunenud väikene mälupilt, milline see Päevakoer välja näeb ja kuidas ta käitub. Ta on šovinistlik, ta on rõve, ta ropendab, ta ei hoia tagasi," kirjeldas ta.

Päevakoer tõdes, et esimesi lugusid kirjutades ei mõelnud ta kordagi selle peale, et ta hakkab neid kunagi live'is esitama või et need jõuavad raadiosse. "See tundus võimatu. Äärmisel juhul on sul kõik asjad ära piiksutatud," märkis ta.

"Suures pildis ma leian, et see ei erine väga sellest, kui sul on misiganes kaadrid filmides või kui mingites popmuusika lugudes ümber augu räägid. Minu meelest ei ole nii suurt vastutus selles osas artistil või filmitegijal. Ta esitab oma loomingut, kedagi ei sunnita. Mul ei ole suures pildis olnud moraalselt mingeid probleeme sellega. Kuigi edaspidi meie valikud muutusid ka selliseks, et me läksime eetrisõbralikumaks. See oli meie teadlik otsus."

Kuna tekstid olid vänged, otsustasid värsked muusikud esialgu oma identiteeti varjata. Lanceloti sõnul oli umbes esimesed neli aastat kindlasti teemas.

"Meil tulid teleesinemised, intervjuud ja artiklid, igal pool küsiti, kuidas me teid siis nimetame. Meil oli kaks asja: ilma päikeseprillideta me bändi kontekstis pilte ei tee ja pärisnime ka kuskil ei mainita," kirjeldas ta.

"Iga natukese aja tagant olid meie pärisnimed Vikipeedias välja kirjutatud ja siis Karl jälle redigeeris, et neid ei oleks seal. Aga see on nagu hüdraga võitlemine – sa lööd ühe pea maha, aga kuskilt tulevad teised," lausus Päevakoer.

Kohvri sõnul andsid päikeseprillid vabaduse karakteris olla. "See ei ole mina, kes seda teeb, see on Estoni Kohver, kes möllab oma lollide sõpradega. Siis hakati otsima, kes me oleme. Mingi periood aitas prill ülihästi privaatsust hoida. Prilliga tunti ära, ilma prillita ei tuntud ära."

Prillid kaitsesid neid nõnda hästi, et isegi tuttavad ei tundnud üha populaarsemaks saavaid muusikuid ära. Päevakoer meenutas, kuidas kohtus Tartus endiste klassikaaslastega, kellele tunnistas, et esineb neile õhtul. "Siis oli küll kõigil suu lahti. Läbi aastate on selliseid momente veel olnud, kus tuleb üllatusena," lausus ta.

Varjunimed valisid mehed endale juhuslikult ning suurt tagamõtet need endas ei kanna, rääkis Korea. "Sa ei arvanud sellel hetkel, et need külge jäävad, neist midagi saab. See on täiesti naljaks," muigas ta.

Lancelot meenutas, et enne esimest live'i toimus bändil väike koosolek, kus nad arutasid, kuidas nad end laval varjavad. Läbi käisid mõtted nii pätimütsidest, gaasimaskidest kui ka sukkadest.

"Päikeseprillid ja müts pähe oli väga õige mõte. Kui täna oleks ka sukad peas, siis oleks naljakas. Ma arvan, et me ei teeks seda intervjuud, kui me oleksime alustanud sukad peas seda bändi," naeris ta.

"See andis ka võimaluse lava peal nagu nii räigelt punki panna," lisas Korea. "Et sul on nagu täiesti p*hhui, kui sa ilmud ka sinna mitte kõige adekvaatsema olekus ja mis iganes seal juhtub, siis sul on mõnes mõttes lihtsam endale pärast andestada," rääkis ta, kuid täpsustas, et mida aeg edasi, seda rohkem mõeldi sellele, kuidas tellijale kvaliteetsemat teenust pakkuda.