Eesti Vabariigi 96. aastapäeva eel ja XXVI laulupeo tulles on valdavalt Hedvig Hansoni, Sofia Rubina jt artistide plaatidelt tuntud kitarrist Andre Maaker valmis saanud oma esimese sooloalbumi.

Selleks, et albumi isamaalist meelsust märgata, pole tarvis lugude nimistut vaadatagi – plaadikaanel on kujunduselemendina kasutatud eestimaist liivaseljandikku hõreda männimetsaga ning kaane siseküljel võime näha sini-must-valgesse riietunud ja pillikohvrile nõjatuvatkitarristi ennast.

Tuleb tunnistada, et kui muusikapalade loetelule pilk heita, tekitab nähtu segaseid tundeid. Tahes tahtmata mõjuvad valdavalt tuntud laulupeo- ja isamaalised laulud sellises vormis klišeena ning toovad vägisi meelde ühe belgia kitarristi, kes on hulga kummaliste motiividega kummalisi plaate välja andnud. Pole vaja loomulikult märkidagi, et Andre Maaker ületab toda belglast kitarristina mäekõrguselt.

Plaadi “Minu laulu pidu” kõik kaksteist muusikapala on tegelikult korralike seadetega, mis küll kohati on ehk veidi igavavõitu ja ootuspärased. Ilmselt tulnuks seadetega rohkem tööd teha, eriti, mis puudutab üdini tuntud laule nagu “Ärkamise aeg”, “Eesti lipp” või “Meil aiaäärne tänavas”. Seevastu on siiski ka paar päris huvitavat arranžeeringut – näiteks Tõnis Mägi “Koidu” või A. Kunileiu “Sind surmani” näol.

Kahtlemata oleks plaat olnud vaheldusrikkam, kui loovalikus olnuks rohkem uuemaid ja vähem tuntuid, kuid see-eest väga häid palu – kas või selleaastase laulupeo repertuaarist. T. Kõrvitsa “Puudutus” (2012) on albumi ainus sellelaadne näide, kuigi kindlasti oleks värskelt kõlanud ka näiteks P. Uusbergi “Muusika” (2008).

Laulupidude laulud kõlavad ju akustilisel kitarril vahenditult ja kenasti, kuid tervikuna mõjub plaat siiski uinutavalt ühtlasena, et mitte öelda monotoonsena. Sest olgem ausad – palad vahelduvad katkematus jadas ning muusikaliselt huvitavad arengud praktiliselt puuduvad. Küll mitte Francis Goya tase, kuid siiski liiga pealispindne, et sügavamat muljet jätta.

5/10

Kuula CD treilerit: