Noor islandi laulja, muusik ja helilooja Ásgeir Trausti Einarsson on valmis saanud oma teise kauamängiva. Kui debüütalbum “Dýrð í dauðaþögn” oli vaid islandikeelne, siis nüüdne plaat on välja antud nii islandi- ka inglisekeelsena. Võimalik, et see on üks põhjustest, miks käesolev album on tähelepanu äratanud ka mujal Euroopas.

Kui siiani teame Islandilt artiste nagu Björk, Sigur Rós, Of Monsters And Men jt, kes on meile islandi meelest ja muusikast omapäraselt eksootilise pildi loonud, siis Ásgeir lisab sellele omalt poolt mõnevõrra maailmale avatuma ja britilikuma külje. Mis ei tähenda absoluutselt, et “In The Silence” kõlaks keskpärase briti indibändi üllitisena.

Kuigi Ásgeiri muusikat on määratletud kui meloodilist folki, siis minu meelest ei ütle see tema muusika kohta midagi. Kitarrimäng kõlab tõesti folgilikult (eeskätt nt laulus “On That Day”) ning laulud on pealtnäha lihtsad ja ilusad, kuid ometi on Ásgeiri muusika oluliselt mitmekihilisem ja sügavam, et seda pelgalt indirokiks või folgiks või ükskõik milleksnimetada. “In The Silence” kätkeb endas üsna kirjut kõlapiltide kollektsiooni. Üheltpoolt kõlavad lood hästi kergelt ja akustiliselt, teisalt on neile lisatud maitsekalt ja peenelt elektroonilisi toone. Eriti põnevad ja vaheldusrikkad on lugude löökriistapariid, seda nii rütmifiguuridelt kui saundilt. Kokku annab see Ásgeiri muusikale pehmekõlalise, kuid sisutiheda tervikpildi, mis sulandub väga hästi laulja falsett-tämbriga.

Kindlasti ei ole Ásgeiri muusikas tähelepanuväärne vaid kõlapiltide poolest. Tema laulud on muusikaliselt mitmekesise ja huvitava ülesehitusega, meloodiajärgnevused köitvad ja samas loomulikud, ning seetõttu ka nauditavad.

Miskipärast tundub kõik Islandisse puutuv seni millegi salapärase ja müstilisena, nii et vägisi tikub pähe mõte, mis on Ásgeiri muusikas islandlikku. Kas või laiemalt tuntud islandi artistidega rööbitatuna. Esmalt meenub tavapärasest kõrgemas registris laulmine, mis näib islandi artistidele kõige üldisemas mõttes omane olevat. Ka tundub islandi muusikat iseloomustavat teatud sissepoolepööratus ja isegi sisemine rituaalsus, mis paradoksaalsel kombel näib kuulajale mõjuvat sugestiivse meditatiivsusena. Viimase omaduse suhtes kipub Ásgeir mõnevõrra erinevat. Tema muusikas on küll isiklik meditatiivsus, kuid see ei ole nii endasse suunatud kui näiteks Sigur Rósil või múmil. Ásgeiri muusika on avatum ja seetõttu kindlasti palju rohkematele mõistetav ja nauditav.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Ásgeir on uus põnev islandi artist, kelle islandlik meelelaad avaldub veidi teisiti kui tema ülemaailmselt tuntud rahvus- ja ametikaaslastel. Põnev ja huvitav kuulamine.

9/10

"King And Cross":