Arca sai kätt proovida juba Björki eelmisel albumil, aga väidetavalt tuli siis tema käsi mängu alles postproduktsioonis. „Utopial” on Arca algusest peale laulukirjutuse protsessi kaasatud. Moodsale ajale kohaselt on tegu ääretult kompleksse asjaga. Björk pole ju kunagi üheplaaniline, vaid jutustab suurt lugu, kus seob isiklikku traagikat, meelepetet ja kõikvõimalikke tehnilisi vahendeid rööbiti eri platvormidel. Kõike filosoofiliselt põhistatud, tulevikumaailma tervitaval, südikal ja terviklikul kujul.

Kokku said kaks artisti, kelle maailmad moodustavad juba iseseisvalt selgelt äratuntava esteetilise raami, kuhu võib põhimõtteliselt ükskõik milliseid mõtteid sisse susata kuulajat kognitiivsest dissonantsist eemale tõukamata. Mõlema muusikasse kodeeritud tuttav ebamugavustunne mõjub absurdsel kombel alati turvaliselt – firmamärgi mänguline sarm sõidab kindlalt igasugustest kahtlustest üle.

See on võimaldanud Arcal viimase aja loomingus meloodilisuse poole liikuda, aga ikka uuenduslikuks jääda. Björki vokaalmaneer teadagi tihti pärsib meloodiaid, tema standard on standardite kaotamine, nii on alati keerulisem tema suhet muusikalise tausta suhtes paika panna. Tema lähenemine püüab näida lõputult katselisena nagu karge põhjamaine madaltempo free jazz.

Arca kompositsioon ja Björki laul töötavad „Utopial” mitmes loos parajalt mõistetavas suhtes tandemina alludes sarnastele rõhuasetusetele pinge kasvatamisel ja fookusest eemaldumisel, kus vokaal saab instrumentaaliga sõbrunemiseks ka efektidelt natuke julgustust, rütmides tekib heakõlaline loogika ning Björkile iseloomulik artikulatsioon tundub selle tuules endiselt ja igavesti köitev („Arisen My Senses”, „The Gate” - vaadake alt videot, „Body Memory”, „Sue Me”, „Saint”). Aga utoopia on alati liiga hea, et olla tõsi.

Enamikul plaadist käib teatav standardite sõda, pidev võitlus piiratud tähelepanu pärast, mis kahjuks lõpeb osati tähelepanu defitsiidis. Äkki on album liiga pikk, Björki pikim seni. Info sõelumine on väsitav töö ja ei garanteeri tulemuse kaalukust. Siin tuleb mitmel puhul pettuda. Björk võiks teha lõputul arvul samaväärse toimega hääleharjutusi, üldmulje ei saaks sellest eriti kõigutatud. Mõneti ongi see samas ju tema häälekasutuse unikaalne fenomen.

Arca nime kandval lõuendil on lihtsalt päris keeruline ammu omandatud avangardi viljelda, eriti, kui instrumentaali saundid vallutavad üha uusi territooriume, aga vokaalkäsitus jääb suhteliselt ahtasse vahemikku võrdlemisi uimaselt suikuma. Björk suudab üsna pisikeses heliamplituudis täitsa palju vingerdada. Meeldiv üllatus olnuks näiteks võtta muuhulgas suund mingi minimalismi pühitseva sadeliku laulumaneeri poole.

Ma saan vaid ette kujutada, millises vormis Björki esialgsed ideed kerkida võisid. (Võib-olla selliselt nagu albumi lõpulugu „Future Forever” – vaikusest sirguv õrnakoeline, aga püsiv kõdi, milles puhkeb Björki vokaali kõlavärvide tegelik ressurss imeilusa viisi saatel päriselt õide.)

Kardan, et paljudel puhkudel eelistaks ma tutvuda just nende demodega ilma Arca panuseta või siis Arcaga üksi ilma Björki vokaalita. Ei tea siis, kas nad ikka teineteist täiustavad, aga paratamatult olen sunnitud selle albumi kahepäiseks mõtlema. Nii leian end iga teise loo käigus kuulamas „Utopiat” vastu Arca tänavust albumit, millega võrreldes üritab produtsent aukartlikult helivõtete massiivsust tagasi hoida. Ikka selleks, et rambivalgust rohkem Björkile jätta.

See avab aga võimaluse toretsevatele detailidele: kammerlikele klaveri- ja keelpilliklimberdustele, vilepilliuminale ja linnulaulule. Midagi baroklikku siin tõesti on. Korrapäratu pärl, mis sõnaühendina kõlab veatult, aga elusast peast nii positsioonikas koosluses samal ajal ka veidi forsseeritult.