Bändi kontsert on alati lavaesinemine, teater. Mis eristab teie show’d "lihtsalt hullust laivist"? Fenomeni teadlik vaatlus?

Erna Ómarsdóttir: Kontserdiformaat köidab mind… Kontserdi vaatamine on miski, mida alati olen nautinud ja tihti hakkan ma märkama kõiki muusika füüsiliselt esitamisel kasutatud ja kasutamatu jäetud võimalusi. Mõnikord jääb võimsa muusika ja selle esituse vahele mingi tühimik, mõnikord töötab kõige paremini, kui kõik on miinimumi peal. Ruum laulude vahel on nii põnev ruum, see on aken, mida saab kasutada eri eesmärkidel – ehk seetõttu, et olen siin külaline tantsu- ja teatriskeenelt – tunnen end vabamalt.

Island andis maailma Björki, Eyjafjallajokulli, unelma jalgpallist ilma miljonärmängijateta, vangi pandud pankurid. Kuidas loob tormidest-aetud, geisritest-köetud saar siukest võlukunsti?

Väike rahvaarv, asjade kiire ringlemine, loodus ümberringi, tugev valguse-pimeduse kontrast, koletuslik karmus ja ilu, metsik, taltsutamata, noor rahvas, läbiküpsetamata maa, inimesed peavad endal rasketel-külmadel talvedel elu sees hoidma, iga teine inimene Islandil on ühel või teisel moel kunstnik. Maal nagu Island pead end koguaeg tegevuses hoidma, muidu muutud kurjaks haisvaks trolliks, kes elab pimedas, märkas koopas ega lahku säält kunagi, ja ta ainus rõõm on inimliha õgimine ja kariloomade hirmutamine ja oma peeruhaisus rõõmust väänlemine.

Slavoy Žižek on uurind õudusfilme inimese alateadvuse peeglitena. Mis on teie huvi ses valdkonnas?

Ma nägin neid liiga noorena liiga palju ja nii nad jäidki minuga. See on mingi väljund, et tegelda oma kunagiste sisemiste hirmudega – eluhirmu, surmahirmu, tundmatuhirmuga. Võibolla peaaegu nagu mingi ravirituaal või ravimeetod.

Õudusfilmid on tihti ka väga lahedad ja esteetiliselt nauditavad. Teleshowd nagu "Kardashianid", mis keerlevad ühe persooni kannide ümber – vaat sääl on peidus tõeline õudus! Lollus on inimkonna langus. Aga ei ole ehk liiga hilja suunda muuta.

Kuidas te kirjeldaks kunstniku vastutust tänase kultuuritarbija ees? Mis on teatri tänane ja tulev?

Teater saab interneti ja tehisintellekti ajastul tähtsamaks. Sellest on saanud kogunemiskoht, ühesolemine, see on muutunud spirituaalsemaks, peaaegu nagu rituaal, tseremoonia, mis püüab meil aidata mõista ja hinnata elu ilu ja koledust.

Eestis on tendents eraldada "tantsu" ja "etenduskunstide" mõistet, kusjuures etenduskunst on interdistsiplinaarsema loomuga. Kuidas teie seda näete? Mida tähendab teile kaasaegne tants?

Mul on raske neid eraldada, need kaks on mu jaoks sama asi. Aga tants on see, kust ma alustasin, kus ma leidsin viisi, kuidas end väljendada ja ühiskonnas osaline olla. Ma võin isegi öelda, et see päästis mu elu. Säält edasi õppisin ma tegema teisi asju, leidma oma viisi erinevate kunstivormide kaudu, mis näitas mulle, et kui vabastada end omandatud žanrist ja muutud žanrituks, siis on kõik võimalik!

Tänapäeval peab kunstnikul justkui olema oma loominguline kreedo, paljud tulevad välja oma manifestidega. Mis on teie loominguline kreedo ja manifest, kui teil üldse on säärane?

Ma usun, et kunsti loomine – kas hää pundiga või üksi – võib päästa elusid, see võib olla mootor ja mingit liiki usk… kui oled selles kirglik, sellest saab vajadus, narkootikum, jumalik olemine, ja sa tahad seda jagada, sest miks sa ei peaks?