Björk on liigagi üldiseks teemaks paisunud, Björk on institutsioon, olgem ausad, ta on muutunud natuke tüütuks, kuigi objektiivselt võtta üritades on ta kena antipood Lady Gagale, vaatamata sellele, et nad on oma etenduskunstides, multimeedia-show'des ja akti suuruses üpris sarnased. Ent Björk teeb kogu oma kuulsuse ja edukuse juures täiesti vastandlikku muusikat primitiivsete refräänide jõuramisele 4/4 taktis paugutamise saatel ning kus üliigavad salmiosad on markeeritud paari "huvitava" produtsenditrikiga. Seetõttu on sümpaatne, et popdiivade esiritta kuulub nii imelik naisterahvas kui Björk, kes ei tee popmuusikat, vaid loob piiranguteta kunsti.

Björk tähendab igale melomaanile midagi ja enamasti hoopis erinevat ja see näitab artisti võimsat kuvandit ja loomingu ilmatut ulatust. Björk ajas aga oma "Biophiliaga" (2011) pilli lõhki. Ma ei oota, et ta teeks maailma kavalaimat ja samas maailma siiraimat poppi nagu oma esimesel kahel albumil "Debut" ja "Post". Aga tohutu üleilmset vaimsust, ränka vastutusekoormat ja lausa füüsilist raskust kandva maaema pooside võtu käigus haihtus Björki müstika, salapära, kordumatu, nimetamatu miski. Ta pingutas üle. Pisut peletav hoiak, mida saatis tehniliste (turunduslike) uuenduste multikära, mis aga ainsas tähtsas elemendis kogu kupatuses ehk muusikas kuidagi ei kajastunud, ütles kuulajale, et koos pesuveega visati laps välja.

Need suurushulluseprotsessid algasid küll juba "Medullal", tegelikult muidugi "Homogenicul", kui tekste kuulata, aga "Homogenic" on kaunis ja müstiline album, ning seejuures tehnoloogiliselt tõepoolest uuenduslik oma ehtislandlike, samas kosmiliste elektrooniliste kõladega ja digitaalsest mürast tekkivate harmooniatega. "Biophiliaks" oli see kadunud. Plaadil valitsenud helikeel matkis pigem mineviku iseennast ja moodsaid avangardelektroonikuid nagu Haxan Cloak, Ben Frost või Biosphere.

Björki üheksandast sooloalbumist oli palju oodata tänu sellele, et produtsentideks on ühed huvitavamad üle serva vaatajad ja kastist väljas mõtlejad elektroonilise muusika produtsentide seas Haxan Cloak (lõpuks produtseeris küll ainult ühe loo, "Family") ja Arca, kelle käsi on mängus üheksast palast seitsmes ja kahes ka kaasautorina.

Segava tegurina räägiti Björki lahkuminekust kunstnikust Matthew Barneyst, kellele on vaja veel üht lahkuminekualbumit. Päris mööda sellest vist ei saa, "Vulnicura" laulud on eriti "Biophiliaga" isiklikumad ja intiimsemad ja kurvemad ja inimlikumad ja ausamad - ma ei räägi sõnadest, vaid helikeelest.

Lood on pikad kulgemised, kus Björk ise mõnikord kaotab sihi. Võib-olla see oli laule kirjutades eesmärk, lasta muusikal end kanda, lootes, et sama juhtub ka kuulajaga. Esimene pala "Stonemilker" töötab hästi: me kõrvus on Björk eredaimal kujul iseenda loodud ja ainult talle kuuluvais traditsioones. Neid lugusid on veel: "Lionsong", "Family", "Atom Dance". Sireenlik laul hõljub helimaastike kohal, mis on kujutavad endast loogilist, edasi arendatud jätku "Homogenicu" aegsele helipildile. Rütme on vähem, nii laul kui instrumentaalosad on abstraktsemad kui Björkil 90ndail. Tunnise plaadi jooksul esineb aga ka hetki, kus tundub, et meloodiad on geneerilised, need ei kanna: näiteks loos "Mouth Mantra".

Kindlasti tähistab album tervikuna aga Björki tagasi vormi tõusmist: naasnud on Björki isikupära, ebamaine ilu, ning ilmneb, kui ideaalselt klapivad Arca ja Björki mõttemaailmad. Nad moodustavad sel albumil pigem bändi kui artisti ja produtsendi tandemi. Meeldejäävaid palu peale "Stonemilkeri" ja ka suurepärase video saanud "Lionsongi" pole, ent lõppkokkuvõttes ei ole see tähtis: see plaat on protsess, mitte hitikogumik, ning kuulaja saab pühitsusest osa. Tegemist on Björki parima albumiga pärast "Vespertine'i" (2001): siinkirjutaja jaoks on Björki eksirännud lõppenud.