Loos "The Gate" kaotab Björk aga füüsilise olemuse, vaikiva pinge ja paanika saatel lendab ta ringi ja otsib oma kohta. Video futuristlik hüpnootika ja geomeetrilised veiderdused võimendavad seda emotsiooni.

Võib öelda, et siin on vähe muusikat. Arca produtseeritud ligi seitse minutit kestev oopus mängib samavõrd pauside ja vaikusega kui kummituslike vokaalsämplite ja kosmoseharflike süntesaatorihelidega, kuid selles vaikuses on hüsteeriat, mis hoiab fookuses. Sarneseid nuppe keerab Arvo Pärdi "Spiegel im Spiegel", kus vioola- ja klaveripartiide asemel peitub loo tuum hoopis tühjuses seal vahel.

Siin pole midagi juhuslikku. Arca teab täpselt, kuhu suunas heli peab voolama, ning kõike on piisavalt vähe, et mõjuda ja naha vahele pugeda. Pehmed trummipõminad juhtavad sisse süntesaatorilaviini, mis mõne hetkega plahvatab eristamatuks mürafooniks. Seda aga mõneks hetkeks, sekund-paar hiljem on juba vaikus, kust vaid Björki plastiline vokaal üle kajab.

Moodne ballaad, mille julged vormikäsitlused võivad esmalt ehmatada, kuid meeleolu ja mitmekihilisus kutsuvad tagasi. Külmaks ei jäta see kindlasti.

Huvitav mõte ka, mis "The Gate'i" kuulates pähe tuli - Björk ja Arca hakkavad üheks saama. Kui kuulata nende mõlema viimase aja loomingut, siis piir seal vahel on aina hägusem ning mitte ainult muusikalises, vaid ka vokaalses mõttes...