ANOHNI, varem tuntud kui Antony, tegelikult pigem kui Antony And The Johnsons, viskas minema oma vanamoodsad kammerlikud seaded ja haaras kampa kaks kunst-elektroonika leibli Warp tähtsat artisti: ultra-hip'id produtsendid Oneohtrix Point Neveri ja Hudson Mohawke. Esimene neist teeb täitsa avangardi, teine UFO-RNB-d. Ainuõige käik lappama kippunud karjääri värskenduseks.

Erinevalt kogu maailma olulisimate muusikaväljaannete kriitikutest ei peatu ma järgnevalt sellel, millest see plaat räägib. Maailm on persses, ütleb ANOHNI. On kindlasti, alati on olnud, aga muusika on huvitavam kui selle maailma vägevate eksisammud ja kasuahnus.

Nagu Antony juba omal ajal Hercules And Love Affairi debüütalbumil tõestas, tema ülisensuaalne vokaal kõlab efektsemalt elektroonilises muusikas kui koosseisudega, kus tema niigi baroksele laulule sekundeerivad klassikalised instrumendid klaver, tšello, klarnet jne - nagu see kostus Antony And The Johnsonsi neljal albumil, millest kuulsaim ja ka parim "I Am A Bird Now" (2005). Dramaatikat läks kohati paljuks, paatost on vaja esmalt tasakaalustada, et see esile tuua. Herculese Andy Butleri kepsakad gay-diskorütmid asetasid teatraalse vokaalesituse bravuurikasse, ekstaatilisse lõpptulemusse ning Oneohtrixi Daniel Lopatini ning Mohawke Ross Birchardi reljeefsed, valjud, ülbed produktsioonid ei jäta mitte peakangelase hingestatust varju, vaid vastupidi, tõstavad ekstsentrilise laulja troonile, kus ta pääseb rohkem mõjule kui kammerlike koosseisude nõretava ballaadilauljana.

Eriti sobib ANOHNI koostöö Hudson Mohawkega, kes teab paremini, kuidas panna toimima popmuusikat, minemata tüüplahenduste tallatud teele. See, kuidas kiliseb elektrooniline kellamäng loo "Execution" tipus, ja põhjas tümisevad elektroonilised timpanid, kõlab oivaliselt kokku ja jätab ANOHNIle keskele vaba lava, kus ta saab õilmitseda, tulemuseks potentsiaalne pophitt, millel on ulatust, ruumi ja täpselt sihitud fookus, ning kõike kannab lopsakas meloodia.

Lopatini produtseeritud paladest on säravaim "I Don't Love You Anymore", kuhu Lopatin põimib ka Oneohtrix Point Neveri erinevad poolused: eksperimentaalse müra ja taluvuse piire otsivad ülekeeratud saundid ning teisalt helged, taevalikud sündisõidud. Ja kui popmuusikasse raginaid sättida, siis õiges kontekstis hakkavad need tööle mõjuvamalt kui üksteist nullivad siledad saundid, seda on tõestanud paljud elektroonikud läbi aastakümnete, näiteks Howie B ja Mark Bell Björki "Homogenic'ul". Samamoodi mõjuv on ka "Obama", siinset šamaanlikku jorinat kipub varjutama ainult tekst: milleks? Kui muusika on piisavalt ülendav, siis see päästab maailma ka poliitikata, kasvõi mõneks minutiks; aga ma lubasin tekste mitte kommenteerida.

Ehk isegi kõige hiilgavamalt õnnestub "Hopelessnessi" elektrooniline teostus paaris loos, kus Lopatin ja Birchard on koos roolis. "Crisis" koosneb lihtsatest elementidest, mis eristuvad igaüks selgelt, mis jätab osavalt mulje, et "instrumentide" ansamblitunnetus ei teki kokkumängu tulemusel, vaid et juhuslikult kõlavad omapäi liikuvad liinid loo edenedes üha enam kokku, kuni hajuvad.

Aeg-ajalt märkan, et ma ei kuule ANOHNI vokaali, vaid ainult instrumentaalset osa, see on lihtsalt nii rikkalik, kõnekas ja musikaalne. Samas ei teki produktsiooni puhul mingit ülepaisutatust, nagu võiks selliste väljaulatuvate ja riskantsete produtsentide puhul karta.

Siis on kolm võimalust:

a) ANOHNI vokaal on professionaalne, aga tavaline, ja kõrva jäävad rohkem hoopis palade salapärasemad osad,

b) nagu andeka filmisaundträki puhul töötab muusika niivõrd pildiga kaasa, et me filmi vaadates muusikat tähele ei pane, sulandub ANOHNI laul niivõrd hästi muusikaga, et me laulu ei märka,

c) või on ANOHNI vokaal lihtsalt ülearu.

Kaldun selle viimase kasuks otsustama, kuigi plaadi ja ka arvustuse seisukohalt oleks kunstiliselt ja metafüüsiliselt põnevam kindlasti variant b.