James Blake on 21. sajandi muusikas täiesti eriline nähtus. Ta ilmus eikusagilt 2010. aastal ning astus enesekindlalt post-dubstep skeene eesotsa - tema R&S Records alt ilmunud "CMYK" tahab sind küll tantsima panna, kuid teeb ka kõik selleks, et sa ei oskaks end mingilgi moel selle muusika järgi liigutada. See kuvand püsis aga vaid lühikest aega, sest 2011. aasta algul ilmus tema omanimeline debüütalbum, mis paiskas kõik segamini. Dubstep oli nüüdseks kusagil kaugel, õrn virvendus, viienda põlve sugulane. Tema elektroonika oli nagu haprast klaasist kaunistus, mis ka kõige nõrgema löögi peale võiks puruneda. Valusad elektroonilised ballaadid, millest käis aeg-ajalt kerge tuulena üle tantsuline hingus.

Teine album "Overgrown" astus sammu muusikaliselt edasi, kasvades mastaapsemaks ning orkestreeritumaks, kuid sellega hääbus tema omapära. Ta kõlas sarnaselt puuraidurseksuaalide jumalate Chet Fakeri ning Bon Iveriga, kelle "esimese maailma hingevalu" on aga üpris tobe ning keda on seeläbi ka pisut raske uskuda. James Blake'ist sai kommertstäht, keda nimetas enda mõjutajaks isegi Beyoncé. See oli aga igav, tavaline - ta lahjendas enda ambitsiooni.

Taas kasvatas usku Blake'i suhtes aga 2014. aastal ilmunud "200 Press", mis viis teda kohati seiklema isegi house'i radadele. Püsis lootus, et ta ei olegi ultrahipsteriks ära keeranud. Uus, tema seni kõige tugevam plaat, võib aga kohati isegi üledoosi anda. Igavusest on asi kaugel.

Plaadi avalugu "Radio Silence" pani mind mõtlema, et James Blake'i vokaal toimib samadel alustel, nagu Anthony Hegarty hääl (kes andis kusjuures sel aastal välja vaimustava albumi ANOHNI nime alt) - nende mõlemi vokaalid on korraga tohutult eripärased ja samas enneolematult paindlikud, misläbi sobituvad need igasse konteksti. Crossover-vokaal. "The Colour in Anything" ei paigutu mingisse konkreetsesse žanri ega loogilisse konteksti. Blake laulab ühel hetkel sosistavat ja hingepiinadest värisevat ballaadi ("f.o.r.e.v.e.r."), järgmisel hetkel kammerlikku autotune veidrust ("Meet You In the Maze") ning lõpetuseks kasvõi rusikaga näkku trap-ooperit ("Timeless"). Suur osa tema võlust (ning eriti selle plaadi võlust) peitub just vokaalis.

Teisest küljest meenub mulle Björki viimane album "Vulnicura" - see oli ideaalne näide läbikasvanud kammerpopist, mis käitus selle piires ülima vabadusega. Kui Björk tuli enda viimase kauamängivaga kuulaja suunas intensiivselt justkui suurtükiga, sõites sinust üle, andmata kordagi võimalust sõna sekka öelda, siis James Blake on vastupidine. Ta lahutab üksteisest kammeri ja popi ning seab need omavahel vastuollu. Lugu "Waves Know Shores" kumiseb vaskpillide ning (kujuteldava?) vaikse oreli taustal kindlates piirides, kuid Blake'i vokaal ujub seal peal veidralt, hullumeelselt. Ta muudab selle loo gospel-RnB'ks, tegemata sellest sealjuures midagi suurejoonelist ning paatoslikku (nagu juhtus näiteks Kanye viimasel plaadil). See on häbelik ning läbinisti aus. Veider ja ebaloogiline, kuid eriti põnev.

Põnevus on tõesti üks märksõna, mida selle plaadi kohta võib öelda. Et sa tõsimeeli lausa ootad, mida järgmine lugu toob. James Blake valdab kõiki instrumente sellise meisterlikkusega, et ka kõige kitšim detail tundub olevat kvaliteetkunst. See võib olla kammerpopp. See võib olla alternatiiv-RnB. See võib olla moodne klassika. Nimetage kuidas tahate, 27-aastane James Blake teeb seda kõike kuradima hästi.

Lihtsalt hoiatuseks, et ega see tegelikult ei ole lihtne plaat. Ta kaldub mõne sammu eemale poppmuusikast, kuna nõuab süvenemist. Ta ei tungi enda meeleolude ega tunnetega sulle ise ligi, sa pead avama ukse, teda kuulama ja jälgima. Seega ei liigu see kindlasti ka minu igapäevaste albumite hulka, aga vahel võtan ta kindlasti välja ja vaatan. Plaat, mis jääb.

Kui te ei jaksa kuulata kogu albumit, siis võtke ette lugu "I Need a Forest Fire". Seal on kontsentraadina olemas kõik see, mida seal plaadil kuulda saab. Eriliselt võimas, albumi säravaim pärl: