Shitney debüütalbum "Earth Core" on eklektiliselt eksperimentaalne jazzrünnak põhjamaistelt naistelt - Maria Faustilt, Katrine Amslerilt ja Qarin Wikströmilt. Taani pisileibli Ilk välja antud album koosneb kümnest loost, mis moodustavad rännu modernse jazzi ääremailt abstraktse hiphopi ja elektroonilise tantsumuusikani. Nende hoovuste tabamine ei nõua palju fantaasiat, iga lugu on oma võtmes, olles kui kolmiku võimekuse demonstratsioon. Jazziplaadi kohta (või on see üldse jazziplaat?) leiab siin ka tantsitavaid träkke, nagu näiteks avapala "Compressed Tightly Together, "Magnetosphere Shower" või björkilike mõjudega "Black Oxide Coat In Air".

Tasapisi tuuakse sisse koomiline element, näiteks rada 7 "Carbon - sulfur - situ ruttu". Sellise grotesksuse otstarve jääb küll veidi arusaamatuks, võibolla on see mõeldud vimkana muukeelsele kuulajaskonnale, kelle jaoks "situruttu, karu tuleb" tähendab vaid põnevat häälutust. Samas leiab muusikute omavahelist naljaviskamist ka teistes lugudes valede nootide või valitud disharmoonia teadliku sissemängimisena, ka see kuulub ilmselt võimekuse demokavva ja võib veiderdamisena näida vaid neile, kes muusikat liiga tõsiselt võtavad. Juba albumi pealkiri viitab sellele, et  igalt poolt ei pea otsima "cool'i" hoiakut ja ka õppinud jazzivirtuoosidel on õigus astuda alla konservatiivsetelt jazzilavadelt ning siseneda keldritesse ja muudesse lo-fi-urgastesse, kus reeglid ei maksa midagi ning mis loeb, on see, kes sa sisimas oled. "Siderophile Elements" peegeldabki sellist raamist väljas suhtumist, kus elektroonilised stiilid ja jazzilik lähenemine desintegreeritakse küborglikku organismi, mille struktuur üllatuslikul viisil ka tõesti töötab.

"Earth Core'i" on albumina raske hinnata, sest ta lähtub sisemistest kategooriatest ega lase end paigutada žanriliste skeemide lahtreisse. Eksperimentaalsus ja julgus selliseid plaate teha on aga omadused, mida siinmail napib ning mis aitaksid edasi just neid muusikuid, kes eelistavad jääda väljakujunenud žanride ja stiilide kammitsaisse. Aga eks olegi eksperimentaalsus osa jazzist ja nii võib ka selle albumi jazziplaatide riiulile paigutada.