Kuhu sobib jazz? Kuidas peab jazzi tegema? Mil moel võib religioosse muusikaga ümber käia? Millist muusikat sobib mängida kirikus? Sellised küsimused ei oleks Eesti jazzi ja klassikalise muusika turvalises ringkaitses mingiks üllatuseks. On justkui mingid pühad lehmad, mille kallale ei tohi minna, muidu tõrjutakse sind eemale ja oled loll, paha, ebapädev, misiganes.

Maria Faust käitub aga kultuuriliste monoliitidega vabameelselt, vaatamata sellele, et "In the Beginning" järgib esmapilgul sakraalse muusika malli. Kirikukellad löövad ja "Blessed Are the Woman" läheb käima. Koor laulab, aga kusagil on ebaesteetiline pinge, mingi essents, mis distantseerib kirikust. Niisketelt ja külmadelt seintelt kajav hullumeelne saksofon ja tuksuv kontrabass, see on nagu Nick Cave'i suitsiidne armastusballaad, Leonard Coheni minimalism, Tom Waitsi purjus jorin. Reeglid ja loogilised seosed ongi selleks, et neid väänata-pöörata.

Kira Skov laulab veniva, laisa, isegi kergelt pohmellis ja tüdinud häälega ning sellest kiirgab afektiivsust. Maria Faust ehitab sinna taha ürgjazziliku maailma, konventsionaalse reaalsuse mõttes kõlvatu, räpase muusika, ning sellest tervikust saab patt. Selline patt, mis sünnib kiriku pühalikkuses.

Antud juhul ei saa aga rääkida, et tegu oleks moodsa kunsti või statement'iga, pigem lähtuvad Maria Faust ja Kira Skov sellest, milline tähendus on kirikul Eesti kultuuris tegelikult. Meie antiigipoed on täis varastatud ikoone, Koit Toome laulab paar korda aastas krutsifiksi valvsa pilgu all "Täna rokin väljas" ning sõnapaar "usklik olema" ei tähenda enamike inimeste jaoks midagi. "In the Beginning" desakraliseerib kiriku ja ammutab sealsest ajaloost, emotsioonidest ja tunnetest, mitte religioonist kui sellisest. See on kirikupop, post-religioosne muusika.

Pühalikkus, mis on kiriku puhul välistamatu, ei kao desakraliseerimise käigus. Ruum ja keskkond ei lase sul sihitult lammutada, tuleb võtta hetk, et mõelda ja kaaluda. Või isegi kui valad endast kõik välja, kiljud, mässad, karjud ja röögid nagu lugu "Eveything That Was and Could Have Been", siis kompenseerid selle järgmisel hetkel siivsusega. 21. sajandi jazz, negriidne alge püütud puuri, ära taltsutatud ja nüüd kontrollitult kirikusse lahti lastud.

Ka ilu on Fausti ja Skovi koostöö puhul esmatähtis. Helid lendavad kuhugi tühjusesse, selles muusikas ei ole lõplikkust. Saksofon turtsub, kajab vaikselt-vaikselt-vaikselt ja hääbub. Igale instrumendile on piisavalt ruumi, ka koor, mis tingiks justkui mastaapsust, ei kaja ega kõmise, vaid toimib kui vaikne taustalaulja, tuhm, kalk ja siduv foon. See ilu on kliiniline ja staatiline, kuid samas defineerimatu ning oma maneerlikkuses täpselt läbitunnetatud.

Popkonstruktsioone ja klišeelikke traagelniite paistab mõnelt poolt samuti silma, mis on arvatavasti taotluslik. Lugu "In the Beginning" vajaks ainult pisut trummimasinat ja sellest saaks RnB raadiohitt. Või "My Heart is an Old Man", mis justkui tõlgendab Arvo Pärdi teost "My Heart's in the Highlands". Lugu hakkab sammuma ja tundub esimestel hetkedel nagu lämmatav matusemarss, aga iga juhusliku trummilöögi järel tuleb õhku juurde, pilved hajuvad laiali ja lõpuks on järgi pinev, aga koomiliselt helge ballaad.

Album "In the Beginning" ongi üks pidev vastuolu. Mark Howardiga koostöös on sündinud plaat, kus põrkavad indie folk, trip-hop, lounge jazz, rock, RnB, klassikaline muusika, koorilaul, ma võiks jätkata veel pikalt. Meil ei ole vaja akadeemilisi definitsoone, et seda liigitada, tegelikult on juba minu nimetatud žanrid lihtsustamine, andes tähendusi, mida ei ole tegelikult vaja.

Muusika, mis ei vaata tagasi minevikku nostalgianäljas, vaid võtab sisse kõik, mis on toimunud enne teda, ning sünteesib sellest midagi uut. Sarnaseid asju on Eestistki varem tehtud, võtkem kasvõi UMA & Iris Oja plaadi "Peidus pool", aga Faustil ja Skovil on kõik veel täpsemini paigas. Või siis tegelikult pole midagi paigas ja nad panevad lihtsalt hullu. See polegi tähtis.

Otsige selle video jaoks välja VR-prillid ja vaadake. Saate ise kirikus kohal olla: