Maria Faust: vihaväljutamise dieet algajale
Maria Faust rääkis enda dieedist ning selle hirmsatest kõrvalmõjudest.
Olen oma elus teist korda dieedil. Jube. Pea on täis igasugust sodi-podi ning sunnismõtteid ja keha väriseb nagu haavaleht. Alustad nagu ikka järk-järgult. Ettevaatlikult. Kõigepealt tuleb välja jätta kõige raskemini seeditavad ained. Keelatud on vaadata televiisorit, lugeda uudiseid ja surfata heliribadel, mida pakuvad erinevad veebikeskkonnad. Järgmisena jääb menüüst välja plaatide kuulamine, siis tuleb viisakalt keelduda kuulamast sõprade geniaalset uudisloomingut. See on nagunii hirmus tüütu, kui keegi keset mingit olengut oma vastvalminud demo peale paneb, siis keeldumine tuleb mul välja päris loomulikult ja üpriski resoluutselt.
Vältida tuleb rahvarohkeid tänavaid, kus musitseerivad tänavamuusikud ja ei mingit kõrvaklappidega spordi tegemist. Ideaalis peaks lõpuks meeled täituma täieliku vaikuse ja rahuga, aga kahjuks pole see alati võimalik, kas või näiteks selle pärast, et Kopenhaageni kesklinn on suvel nagu vanatühja enda hallatav diskoteek, kus mitmepealised ja trepiastme kuju võtnud kehad rullivad mööda munakiviteid ja väänlevad tänavapostide najal. Hommikud on täis mahedat umami hõngu - siin kutsutakse seda hellitavalt rootsi tänavapizzaks, sest naaberriigi kodanikud armastavad väga siinse diskoteegi vabadust juua nii palju kui võimalik ja seda hästi kiires tempos. Sellised ilusad ümmargused, oranži tooniga ja pealt vorstised laigud katavad kogu linna.
Minu viimane helidieet oli märksa loomulikum ja kergem. Kokku sai umbes 5 kuud vegeteeritud ja see oli tõeliselt mõnus. Meeled läksid erksaks ja tuju oli väga hea. Igasugune vingumine ja ussitamine kadus. Ma ei mäleta isegi, et ma oleks vihastanud, sest mul olid endale üsna madalad latid seatud. Pigem valmistas piina helide juurde tagasi pöördumine. Kõik oli kohutavalt vali ja mõttetu.
Seekord minu helidieet nii hästi ei toimi, sest päris ilma iseenda muusika mängimiseta hetkel ma hakkama ei saa. Vaja on ette valmistada suvine kontserdiperiood ja mitmed plaadistamised. Näiteks üllitan ma praegu uut materjali oktoobris lindistatava albumi tarvis. "In the beginning" on mahukas ja ütlemata aeganõudev multikanaliline (sõna laenatud Kiwa käest) projekt, mis sisaldab endas peale muusika ka visuaalset poolt. See ei ole mingi tavaline muusikavideo, vaid tegu on nii-öelda "virtual reality'ga", kus kuulaja saab näha orkestrit, kirikut, ilusat Lõuna Eesti sügist ja sellest kõigest 360 kraadi ulatuses osa saada. "In the beginning" on minu esimene projekt, mis saab endale kuue selga Eestis ja millel on produtsent Mark Howard. Ta on maailmamees, kes on produtseerinud muuhulgas selliseid nimesid nagu Neil Young, Bob Dylan, Willie Nelson, U2 jpt.
Mingi osa minust alati kahetseb, kui midagi väga suurelt ette võtan, sest loomult olen ma rohkem rannas peesitaja tüüp, kanakoib hammaste vahel pilvi loendamas. Ma pole täpselt veel aru saanud, miks ma kõike seda teen ja miks mul on vaja kõike korraga ja hästi palju ette võtta, sest ma pole mingi ultraenergiline tüüp. Minu ambitsioon ei ole kohe kindlasti mitte nartsissistlik. Mul pole mingit vajadust olla Kenny G, kes suudab terve lennureisi ringhingamise abil g-nooti hoida. See on jabur ja ta võiks selle asemel näiteks hoopis nälgivaid lapsi toetada. Või Ilmjärve kirikut. Las hoidku seal kiriku ees kogu aja oma g-nooti, kuni kirik saab valmis ja esimene jumalateenistus läbi on. See oleks ilus tegu.
Ma ei viitsi iialgi oma meeli mürgitada 200 jazz-standardi igas kromaatilises helistikus pähe tagumisega. Kuulata küll, aga lavale ronida ja esitada midagi minu isikuga nii vastuolus olevat, oleks järjekordne jaburus. Mitte keegi ei tule mulle ütlema, mis on õige jazz ja mis mitte. Kuniks ma improviseerin, on see jazz.
Sellega seoses meenub üks tore juhtum mingil jaanipäeval. üks selline paksema keskkohaga ärikas (tunnustatud businessman, aga ikkagi ärikas) esitas mulle sügava elulise küsimuse: "Miks sa seda teed?", "See ei müü ju!", "Mängi meile klaverit!" jauras põmm. "Koerapolkat ka ei oska vä?", "Miks ei taha?".
Ma jäin igatepidi vastuse võlgu. Ma ka ei tea, miks mind ei tõmba meelelahutaja maailm ja miks mind ei koti, kas mu muusika müüb või mitte. Õnneks on olemas täiesti publik, kes viitsib kaasa mõelda ja ei rahuldu vaid David Guetta taustal energiajookide ja jumal teab mis muu asja sisse imemisest.
Nagu iga dieeditaja ja spordifanaatik, on minugi suur unistus üks päev olla päris kammitsevate helideta. Loodushääled välja arvatud. Praegu mu üks kõrv hakkas hullult vilistama, aga ma juba tean, mida see tähendab. Kutsun seda tuntud beib-loodusdieeditaja järgi mürkide väljutamise esimeseks astmeks ehk vihaväljutamiseks. Muidu pole nagu enesetundel vigagi, aga tekkinud on mingid kohutavad isud asjade järgi, mis tavaliselt üldse ei mekigi. Isu kuulata Kukerpillide laulu "Põrsapõli" on lapsemäng, aga eile ma peaaegu avasin Mari-Leenu "Rahutu tuhkatriinu" muusikavideo - no elu sees pole ka tahtnud sellest loost midagi teada ja nüüd selline uudishimu. Öösiti tahaks ka räppida hästi ropult ja aeglaselt.
Toimetaja: Kaspar Viilup