Kas me oleme kohal, küsib Sharon Van Etten, ega pane albuminime taha punktigi. Ega Van Ettenit sihtpunkt eriti ei huvita, eks ole juba ammu teatud, et teekond on tähtsam. Erakordselt hästi õnnestunud plaadikaant vaadates saab tunde kätte. Mustades toonides, aga vabastav sõit. Ning tegu on armastuslauludega, kogu nende bravuuris ja sentimentaalsuses.

Kuigi autor (just selle sõna kasutamine tundub laulja-laulukirjutaja asemel kuidagi loomulikumana) alustas, kitarr käes, leiab “Are We There’ilt” hulgaliselt muid instrumente, kohati lausa varast Beach House’i meenutavat süntpoppi. Süntpopp on küll äärmiselt eksitav määratlus, millega peaks seostuma midagi kerglast, aga mitte Van Etteni rusuv kuulamine. Armastuslaulud küll, aga need, mida üksi lauldakse.

Meeleolu sarnaneb Lykke Li viimatise teosega, aga – tahtmata nüüd Lykke Li’le liiga teha – Van Etteni kurbus on too ehtne, mis perekonnaseisu ei küsi ja mida nii kergelt maha ei raputa. Selline, mida Van Etteniga koostööd teinud The National kunagi nii hästi valdas, aga mis neil nüüd peaaegu eneseparoodiaks muutunud on. Ei taha küll ainult teisi artiste maha teha, aga hea kurb muusika on keerukas kunst ja selle eest valdamise eest peab Van Ettenit tunnustama.

Tänavune aasta on melanhooliafännidele helde olnud, “Are We There” peaks plaadiriiulis kenasti Sun Kil Mooni, Angel Olseni ja The War On Drugsi viimaste saavutuste kõrvale sobima.

"Taking Chances":