Folkloorikogujad kasutavad peene nimega süsteemi Aarne-Thompson-Utheri kataloog. Lühidalt lahti seletades on enamik maailma muinasjutte nii sarnased, et neid saab panna süsteemi selle järgi, kas loos on rebane sabast ilma jäänud (tüüpmuinasjutt nr 64), keegi sattub Kuu peale (777a) või metsas elab üks vanamoor (nr 442).

Küllap saaks sarnase kataloogi kokku panna ka muusikute elukäigu kohta. Võib-olla üldse kõigi inimeste kohta. Ütleme siis, et tüübile nr 62B kohaselt kukkus Sharon Van Etten kolledžist välja, otsis elu mõtet, töötas viinapoes müüjana, kolis New Yorki muusikat tegema, elas aastaid lõhkuvas suhtes narkomaanist muusikuga, otsis jälle elu mõtet, kuni sai oma trummariga lapse, nägi valgust, Netflixi ja süntesaatoreid ning otsustas hakata õppima psühholoogiliseks nõustajaks.

"Remind Me Tomorrow" on Sharon Van Etteni viies täispikk album. Kõik tema varasemad plaadid on triiki täis kergelt folgilikke minoorseid laule pealkirjadega nagu "Your Love Is Killing Me", "I Love You, But I´m Lost", "Save Yourself" ja "I´m Wrong". Neid kuulates hakkab YouTube´i lahti klikkimata silme ees jooksma film videotest, kus peategelane kõnnib lõputult pimedas metsas või sõidab eelviimase bussiga üksi koju, pea toetatud aknaklaasile ning õues sajab. Kõik on perses, aga samas nagu tahaks selles valus mõnuleda. Van Etten sai nende plaatide eest ka hulga kiitust ning esines muuhulgas The Nationali ning Nick Cave´I soojendajana.

Tüüpmuinasjutu 117B kohaselt saabub muutus läbi selle, et õde päästab muusiku mürgitavast suhtest, järgneb väle põgenemine ja uus karjäär uues linnaosas. "Remind Me Tomorrow" kaanepildil on segi keeratud lastetuba, noor ema on avastanud ja kommenteerinud, et mehed tulevad, mehed lähevad, aga laps jääb – sellest laulegi seab: "Have you all of my lifetime/ Kinda hard to make light/ Imagining when you were inside/ When you made those kicks at night" ("Stay"). Kuigi plaadil on ka vana tuttavat kergelt depressiivset Sharonit ("Memorial Day", "No One´s Easy To Love"), on album üldjoontes eelmistest pisut erinev ja optimistlikum.

Peale muutuste isiklikus elus on plaadi värske helikeele taga uus produtsent, John Congleton, kes teinud koostööd näiteks St Vincenti ning Lana Del Reyga. Põhiline muutus on see, et folkrockist ja "naine ja tema kitarr"-tüüpi artistist on nüüd saanud süntrokkar või mõne loo puhul pigem isegi süntpoppar. Kui varasemate Sharon Van Etteni plaatide puhul tundus tihti, et jõudu või volüümi on puudu, siis uue heli tõttu tekkib mitmeid sarnasusi Lana Del Reyga, mingi iseloomulik harmooniakeskne rauge melanhoolia ja nostalgia, eriti lugudes "Comeback Kid" ja "Seventeen", mis on plaadi lihvituimad laulud.

Tundub et Sharon Van Etten on end leidnud, vähemalt rohkem kui enne. Tema eelmised depressiivalbumid tõid nii palju isiklikku tagasisidet, et Van Etten õpib nüüd psühholoogiliseks nõustajaks. Mõistlik valik. Iseasi, kas "mõistlik" ja "turvaline" on epiteedid, mis pakuvad kunstiliselt kõige põnevamat lahendust – see on umbes nagu kontserdil hüüatada "Täna rokime seitsmekümnega!"