"Mitte mingisugustel välistel sundidel või kohusetundest, vaid seesmisest armastusest selle materjali ja autori vastu, elasin ma sisse Verne'i maailma ja püüdsin seda lavastust kirjutades omandada tema keelt," tunnistas Vahur Keller "Vikerhommikus". "Lavastuses on päris palju teksti, mis raamatus on tõesti tema oma keel ja sõnaseade, muidugi pisut kohandatud - mugandatud vähem kirjanduslikuks. Aga on ka minupoolseid lisatud dialooge, stseene ja mõtteid."

Keller meenutas, et lavastust ettevalmistab protsess algas umbes aasta tagasi ning teksti kirjutas ta umbes viis kuud kuni pool aastat. "Ma tegin mitu versiooni ja jõudsin selle ajaga Verne'i keelde sisse loksuda ja hakata mõtlema juba tema keeles ja tema maailmas," rääkis ta. "Ma loodan, et lõpptulemuses on küll Verne'i vaim, mis on üle selle, ja Keller on teisejärgulisem."

"Lapsed on olnud täiesti uskumatud, see vastupidavus, mis neil on, ma ütleks, et enne väsivad ära profid näitlejad kui lapsed," kiitis lapsosatäitjaid Keller. "Proovigraafik oli ülitihe, seal vaheldusid minu lavastusproovid, Renate Valme tantsuproovid, Indrek Sammuli võitlusproovid ja päevad otsa niimoodi erinevat füüsilist, vaimset koormust tapva kuumuse all. Ma ei oska muud teha, kui ainult imetleda suu ammuli."

"Kapten Granti lapsed" on kogupereetendus. "Ühele teatrile, ükskõik, mis žanriga ta tegeleb, on ülioluline tegeleda publikuga laiemas perspektiivis," seletas Keller. "Kui hakata suhtuma publikusse kui nišši, siis tekib teatav üleolev suhtumine." Keller on maailmas palju erinevates nukuteatrites käinud ning ta ütles, et see on omamoodi reegel, et kui teater hakkab tegema teatrit ainult lastele, siis see mandub. "Seal tekivad stambid, lapsest tekib mingi kujutelm milline laps on ja tehakse teatrit sellele kujuteldavale lapsele, mitte enam päris lapsele," rääkis ta. "Kui sa teed teatrit inimesele, siis laps on ka inimene."