Kelly Turk (21) on noor autor, kes on nii Värske Rõhu kui ka Vikerkaare veergudel tähelepanu äratanud realistlike rolliluuletuste ja mahlaka keelekasutusega. 1. oktoobril ilmubki Värske Raamatu sarjas tema esikkogu „Reaalne elu”. Rääkisime Kellyga elust Põltsamaal ja Tallinnas, keskajast ja kunstist, ideaalidest ja päris elust.

Mäletan, et kui sinu esimesed tekstid kolm aastat tagasi Värskesse Rõhku laekusid, olid need kohe äratuntavalt omapärase väljendusviisi ja keelega, kõige esimene avaldatud tekst „W.B.” (mida võiks lugeda kui wannabe) on ka sinu peagi ilmuva luulekogu „Reaalne elu” avatekst. Kuidas sa üldse kirjutama hakkasid?

Oma kirjutamise algpunktiks võiksin lugeda hetke, kui mu kirjandusõpetaja Marika Nugis soovitas mul lugeda Elo Viidingut. Ma polnud sel hetkel päris kindel miks, kuna ma polnud kaasaegsemate eesti luuletajatega eriti kursis. Sellegipoolest võtsin Viidingu luulekogu ja lugesin. Võiks öelda, et mind tabas mingi eriline tunne, tahtmine ka ise asju välja öelda. Edasi tundus kõik loogiline – muudkui lugesin luulet. Kohe ei hakanud ma midagi ise kokku klopsima, sest arvasin, et ei oskaks öelda nii, nagu tahaksin … nii nagu luuletajad ütlevad. Seega lihtsalt lugesin ja esinesin luulevõistlustel teiste kirjutatud luulega. Mõtlesin, et kunagi tulevikus võiks ka enda tekste esitada, neid, mida ma polnud veel kirja pannudki.

Gümnaasiumi ajal käisin külas oma sõbrannal Tallinnas, kes on veidike boheemlase tüüpi. Kolasime temaga ringi mööda urkaid ja mitteurkaid. Sattusime ka Balti jaama turule, mis oli minu jaoks midagi väga kummalist. Põltsamaal sääraseid asju ju ei olnud, seal on küll brutaalseid kohti, aga mitte selliseid. Balti jaamas hämmastaski mind inimeste kontrastsus: see, kuidas on kõrvuti moodsad inimesed, kes otsivad ägedaid riideid, mida kohvikutes ja baarides demonstreerida, ning Balti jaama põlisasukad, kes seal elavad, müüvad, kauplevad, kerjavad … Kõik see jättis mulle sügava mulje. Ma ei kavatsenud sellest kogemusest kirjutada luuletust – toona meeldis mulle oma sõpradele kirjutada pilavaid jutte või jutukesi mingitest situatsioonidest ja nõnda tegin ka siis. Kirjutasin nalja pärast samale sõbrannale jutukese Balti jaama elust ja neist tüdrukutest, kes tuhlavad seal kaltsukuhilas, elades ise samas justkui kosmopoliitset elu. Sõbranna luges seda jutukest ja soovitas Värskesse Rõhku saata. Saatsingi. Ma ei eeldanud midagi. Kui mulle vastati ja küsiti, kas mul on veel tekste, hakkasin ruttu paari luuletust kokku klopsima. Igatahes pärast „W.B.” ilmumist olin ekstaasis ja otsustasin edasi kirjutada.

Oled pärit Põltsamaalt, peale keskkooli lõpetamist läksid Tallinna ajalugu õppima. Kas Põltsamaa on tüüpiline depressiivne Eesti väikelinn, kust ongi targem lahkuda?

Ma ei arva, et Põltsamaa on tüüpiline depressiivne väikelinn. Pigem näen seda depressiivsust pisikestes külakestes, aga depressiivsuse külgepookimine väikestele kohtadele on üldse kuidagi mannetu. Depressiivne võib igal pool olla, vahet pole, kus sa elad.

Gümnaasiumis pidasin Põltsamaad küll ahistavaks. Kuigi käisin kunstikoolis ja näiteringis, tundus, et midagi pole teha. Seal pole tõesti selliseid Levika stiilis hängimise kohti ja muid fäänsisi baarikesi. Nüüd näen Põltsamaad teisiti, seal saab mööda metsa kolada ja koeraga jõe ääres istuda. Ja kedagi ei huvita, kui käidki kogu aeg dressides ringi, sest kõik käivad. See on kuidagi vabastav. Ma pigem tahaks loota, et inimesed ei lahku väikestest linnadest, sest neis linnakestes on veel midagi, mida suuremates pole.

Tallinna tulin seepärast, et Tartusse ei tahtnud. Kunagi käisin küll kogu aeg Tartus Pirogovil joomas, kui ma punkar oma arust olin, aga salaja kuulasin ikkagi Britney Spearsi. Kahtlustan, et siis sai kuidagi siiber Tartust. Lõpuks tüütasid mind kõik hevikad, boheemlased ja punkarid ära. Tallinnas on neid kõvasti vähem, kui näed, siis vaatad nagu väljasurevat liiki. Muidugi polnud see peamine põhjus.

Aga miks just ajalugu? Mis sind ajaloo juures kõige rohkem huvitab?

Ajalugu on mind alati köitnud, ei teagi miks. Mulle tundub, et ajalugu tundes mõistad ümbritsevat paremini, samas, olgem ausad, on ka üpris masendav lugeda pidevalt möödunust. Tekib mingisugune ahastus, et inimesed ongi kogu aeg julmad, vahet pole, mis sajand käsil on. Mulle näib, et kergem on lugeda ajaloosündmusi neutraalselt, mitte liiga empaatiliselt, muidu võib tekkida tahtmine mitte teada.

Olen spetsialiseerunud keskajale ja kunstiajaloole. Keskaeg on minu jaoks nagu tänapäeva paralleelmaailm. Arvatakse, et keskaeg oli pime ja inimestel polnud muud teha kui lolli näoga kirikutorni vahtida. Tegelikult on see väga kirev ajastu ja polaarne maailm. Keskaja inimesed sarnanevad väga tänapäeva inimestega, inimloomus ei muutu. Hea on ka kusagil seltskonnas targutada oma ajalooteadmistega, jätta mulje, nagu oleksid tark. Tegelikult ju pole!

Kas sa oled kokku puutunud ka keskaja kirjandusega? See on ju tänapäeva kirjandusest väga erinev.

Jah, keskaja kirjandus on erinev, kuna rõhk on suuremalt jaolt usul. Ent kui vaadata sellest natuke kaugemale, on lihtne mõista, et tolle ajastu probleeme saab kõrvutada tänapäevastega. Näiteks keskaeg tõstis iidoliseisusesse märtreid ning ülistas surnukehasid. Inimestel olid valumehed, midagi pisikeste ikoonide sarnast, mille silmitsemine võis aidata mõtestada maailma. Ka tänapäeval idealiseeritakse endiselt teisi inimesi. Soov olla kellegi teise moodi võib viia väga äärmuslike tegudeni.

Keskajal rõhutati, et inimene peab seisma vastu seksuaalsetele kiusatustele. Ka tänapäeval peavad inimesed vastu seisma seksuaalsetele kiusatustele, kuigi ühiskond aina enam plaksutab käsi, kui toimub järjekordne „seksuaalne vabanemine”, mida võib tihtilugu liigitada kategooriasse „perverssuse vabanemine”. Keskaja kultuur puutus kokku polaarsete vastanditega: spirituaalsus ja robustsus, süngus ja koomilisus, elu ja surm. Kõik on omavahel põimunud, ühe mündi kaks poolt. Tänapäeva maailm on samuti polaarne. Seda sarnasust aitavad esile tuua näiteks keskajast pärit kujud pühade tekstide äärtes. Need marginaalsed kujud on tihtilugu perverssed, näiteks hobune, kellel on fallosekujuline pea jne. Mida kõike võib inimese fantaasia toota – see on minu meelest tõestuseks, et keskaeg ei olnud ühekülgne, inimestele polnud roppused ja erootika võõras. Neis oli olemas see, mis ka praegu – soov elada oma fantaasiaid välja, ükskõik millised need ka poleks.

Oled käinud kunstikoolis ja üheks sinu huvialaks on kunstiajalugu. Kas sa tegeled ka ise praegu kunstiga?

Praegu küll mitte. Mingi aeg ma isegi mõtlesin, et ehk saab minust kunstnik. Aga siis mõistsin, et minus polnud seda tunnet, sellist vajadust või tungi, et ma ei saaks ilma maalimiseta elada. Olin liiga laisk, kõik need natüürmordid ja visandamised polnud mulle. See muutis mind sama närviliseks kui kudumine. Lisaks on mul halb komme pidevalt võrrelda oma töid teistega ja siis tekib sein ette. Õnneks leidsin luuletamise. Siiski olen alati olnud kindel, et mingis elupunktis võtan end käsile, saan valehäbist üle ning hakkan taas maalima.

Kunsti vaatlemine ja analüüsimine on minu jaoks väga põnev. See on justkui uks teise maailma. Kunst annab edasi ühiskonda ja väärtusi, lisaks rikastab iga maali ka tema looja taust. Mulle ongi kõige rohkem korda läinud keskaegne kunst. Näiteks olen analüüsinud Niguliste kiriku Hermen Rode altari Püha Viktori martüüriumi Jeesuse passiooni kaudu, arvestades ka vaataja kogemust, seksuaalsust ja seda, kuidas tänapäeva vaataja näeb maali teisiti kui keskaegne vaataja. Kõige vapustavam on see, et pealtnäha marionetlik ning staatiline maal peidab endas midagi väga harukordset.

Sinu luuletusi lugedes on üsna kohe selge, et seal kõneleb hulk eri hääli, need on rolliluuletused. Siin on Tallinna tšikid ja Soome ehitajad, diibid boheemlased ja kaalulangetajad. Kuidas sa need tegelaskujud leiad? Ja kui palju on nendes tegelastes sind ennast?

Enamik tegelaskujusid põhineb konkreetsetel inimestel, mõned on muidugi ka mitmest kokku sulatatud. Ma leian neid tegelasi igalt poolt, näen või kuulen neid. Tavaliselt märkan kellegi juures mõnda detaili ja kirjutan endale märkme, et seda hiljem luuletuses kasutada. Nii ma käin ja kogun neid märkmeid, oodates, et mõni kindlam nägemus järsku pähe kargaks. Kirjutama hakates manan pähe karakteri ja tema hääle. Üritan mõelda, mida mina ütleksin, kui oleksin too inimene, mis on minu sõnum. Kõige tähtsam on leida üles see hääl. Just see hääl aitab elada rolli sisse. Et asja põnevamaks teha, krutin karakteri üle, üritan tuua välja inimese äärmuslikuma poole. Usun, et meis kõigis on see äärmuslik pool olemas, aga me lihtsalt lahjendame seda kogu aeg, et rahus elada. Mu mõte pole kedagi naeruvääristada, vaid pigem lihtsalt välja tuua inimeste naljakus. Ju ma ei oska teisiti veel. Ma muidugi meeleldi kirjutaks ka armastusest ja sisemistest vaimuvälgatustest, aga see muutub alati lalinaks. Sellepärast meeldibki mulle luuletusi kirjutades kellegi rolli võtta … niimoodi kirjutades pole aru saada, kus on mina peidus. Seega saan veidike omaenda lalinat peita teistesse karakteritesse. Ju on mind siis igas luuletuses.

Tegelaskujud sinu tekstides on tõesti tihti karikatuursed, aga ülepaisutatus muudab nad samal ajal ka hästi äratuntavaks. Mõned tegelased on siiski üsna õnnetud, nad on meeleheitlikult klammerdunud oma ideaalse elu ettekujutuste külge.

Ma ei kujuta ette, millal inimesed pole meeleheitlikult olnud ideaalidesse klammerdunud.

Õnnetu olemine pole mu meelest nõnda suur tragöödia. Ma pigem mõtlen, et õnnetu olles on inimesel võimalik endas midagi avastada. Pealegi võtan seda kui kohustuslikku osa elust. Võib-olla ollakse enamasti õnnetu nende asjade pärast, mida tegelikult pole. Kord rääkis üks sõber mulle, et ta püüab lahti lasta sellest, mida tal pole. Ja mulle omakorda meenus selle peale, kuidas Dostojevski mainib raamatus „Üleskirjutusi põranda alt”, et vahest solvud ilma põhjuseta, ise tead seda küll, et lihtsalt mängid solvunut, aga ometi krutid end niivõrd üles, et lõpuks oled päris tõsimeeli solvunud.

Ma arvan, et kui keegi oma elus kordagi õnnetu pole olnud, siis on tal midagi psüühiliselt nihu. Ainult idioot on kogu aeg õnnelik ja elu on lill.

Üks tekst sinu uues kogus kannab pealkirja „Kuidas leida endale mees …”. See on n-ö leitud luuletus, mis koosneb naisteportaalide suhtenõuannetest.

Mind on juba mõnda aega ärritanud või häirinud, et ikka veel on justkui naiste põhiline missioon elus leida endale mees. Ja pigem häirib mind see, et mehe leidmisel peab kogu aeg endast mingi mulje jätma. Polegi nagu tähtis, kes sa tegelikult oled, ainult mulje loeb. See tundub nii väsitav.

Mis veel on kuidagi halenaljakas – arvatakse, et unelmate printsi leiab mõnest nilbest ööklubist või kännis inimestega baarist. Minuvanused neiud kablutavad iga nädalavahetus mööda klubisid ja baare ringi, et õhtu lõpuks linnuke kirja saada ja ameleda mingi suvalise Toomase või Don Juaniga. Hiljem löristavad patja, et miks too vend ei kõllanud ja miks nad ikka on vallalised. Loevad neid rumalaid nippe, kuidas saada endale meest, kus põhimõtteliselt on kirjas, et naerata palju ja ole loll. Mõttetu. Elus on palju rohkemat, kui et traavida mööda ööklubisid ja musutada suvalise jorsiga vetsujärjekorras.

Mainisid ennist, et Elo Viiding jättis sulle kooli ajal sügava mulje. Millised autorid eesti või maailma kirjandusest on veel sulle olulised olnud?

Põhiliselt loen ajalooraamatuid ja kooliajal ei jäägi väga aega muu kirjanduse jaoks. Armastusromaane ma ka ei viitsi lugeda.

Eestis luuletajatest on mulle sügavama mulje jätnud fs ja ta kogu „Alasti ja elus”. Lugesin isegi ta luuletust luulevõistlusel sekka teiste Karevale, Alverile ja Kristiina Ehinile. Esikolmikusse ma ei pääsenud. Üks naine ainult patsutas pärast õlale ja ütles: „Hästi panid!” Mulle sellest piisas.

Võib-olla kõige rohkem on mind puudutanud Milan Kundera „Olemise talumatu kergus”. Ma nüüd ootan, millal 10 aastat möödub, ja siis loen uuesti. Pidavat ajaga paremaks muutuma.

Väga tore oleks, kui peagi loetaks luulekonkursidel klassikute kõrval ka Kelly Turgi luulet. See oleks tõepoolest vaheldus! Olen märganud, et sa ise loed oma luulet väga veenvalt, tihti lausa ümber kehastudes.

Ma isegi ei tea, kas oleks kasulik minu luuletusi lugeda luulekonkurssidel, eriti koolides. Vahelduse mõttes ehk küll, aga kuidas nende roppude sõnadega jääb? Ma ei taha isegi, et mu vanemad minu luuletusi loeksid, alati hakkab piinlik.

Nagu ma ennist ütlesin, aitab mind iga luuletuse juures inimese personaalne hääl, nii et ma üritan ka lugedes säilitada sedasama häälekest. Ja väga tore, kui see jõuab ka kuulajani.