Arvustus: U2, maailma vihatuim kingitus ({{commentsTotal}})

Ansambel U2
Ansambel U2 Autor/allikas: Scanpix Sweden

Uus plaat

U2

„Songs Of Innocence” (Universal)

5 /10


Iiri bändi U2 ja eriti tema liidrit Bonot on viimastel päevadel nii hullult tümitatud, et ma täitsa imestan, miks erakordse empaatiavõimega eestlased pole Facebookis algatanud kommuuni "Usun Bonosse".

U2 uus album „Songs Of Innocence” patsatas virtuaalselt enam kui poole miljardi Apple'i ja iTunesi kliendi nutiseadmetesse üle maailma. Apple praalib kodulehel, et "see on esimene album ajaloos, mis on olemas nii paljudel inimestel ja seda juba väljaandmispäeval". Põhimõtteliselt võis Apple'i turundusosakondade hoogsa ajurünnaku käigus tekkinud idee tunduda sama lahe kui sama firma uudistoodang uus nutikell. Nutikell on paraku odava välimusega kandiline ilmetu latakas ja U2 uus album... Kampaania nõrgim koht oli see, et album laaditi Apple'i seadmetesse automaatselt, kasutaja nõusolekut keegi küsima ei hakanud. Kes see ikka oleks nii naiivne, et ootaks sellelt bändilt midagi põhimõtteliselt uut pärast aastat 1997? Enamikku poolest miljardist potentsiaalsetest tänulikest klientidest ajas tasuta kingitus lihtsalt vihale ja kõigest 5 protsenti nendest soovis albumit endale. Ülejäänute jaoks oli firma sunnitud koostama eraldi spetsiaalse rakenduse, mis kutsumata külalise jälle minema saadaks.

Liiguvad sahinad, et Apple kulutas ettevõtmisele 100 miljonit dollarit ning seega on tegemist konkurentsitult maailma kõige kallima tasuta albumiga. Alates ilmumisest pole möödunud päevagi, mil keegi selle kallal hambaid ei teritaks. Samas on ka viis protsenti poolest miljardist kõva number ja teisalt - kui paljud usuvad, et miljardär Bonole lihtinimeste mured mõistetavad on? Üks eilse päeva arvukatest naljadest oli see, et U2 jagas oma albumit tasuta sellepärast, et keegi seda osta ei tahtnud.

Küllap oldi edus nii kindlad, et „Songs Of Innocence” ilmus igasuguse eelreklaamita, täieliku üllatusena. Tõsi, bändi esimene singel üle aastate "Invisible" avaldati kevadel koos videoga (vaata alt), mille autoriks oli Mark Romanek, üks muusikavideomaailma absoluutsetest tippudest. Video on hea, lugu samuti, kuid albumile millegipärast ei jõudnud.

„Songs Of Innocence” sai megabändi õnnetut kolmeteistkümnendat numbrit kandvaks albumiks, kuid vaatamata lauskriitika turmtulele ei ole see bändi viimaste kümnendite kehvim plaat. Muidugi see ei ole "Joshua Tree" või "War", aga nii kehv nagu näiteks "Pop" (1997) või eriti "How To Dismantle An Atomic Bomb" (2004) ta nüüd ka ei ole.

U2-d usuti, kui see Dublini nelik lajatas 1983. aastal letti oma tulise poliitilise manifesti "War". Bono vokaal kõlas siis enam-vähem samamoodi nagu täna, kuid usalduskrediiti oli tonnide jagu rohkem ja isegi üleelusuurune eepika mõjus oluliselt realistlikumalt.

„Songs Of Innocence” kestab 48 minutit ja sisaldab 11 pala. Albumi peaprodutsent on Danger Mouse, kes pole mingi papist poiss, isegi kui teeb midagi eriti raske raha pärast. Danger Mouse on keeranud nuppe artistidele nagu Beck, The Black Keys, Broken Bells, Gorillaz, Frank Ocean, Jack White ja Norah Jones, kui ainult mõned üles lugeda.

Album algab täiesti korralikult. "The Miracle (Of Joey Ramone)" proovib kõlada nagu "The Joshua Tree" avaldamata jäänud singel ja see isegi õnnestub kohati. Nojah, staadionide rõkatamiseks mõeldud "oo-ooo-oo" käib muidugi närvidele. "Every Breaking Wave" on ka nagu «The Joshua Treelt pärit», "With Or Without You'd" kloonida püüdev, lihtne ja ilus pala, vana kooli ballaad. "California (There Is No End To Love)" algab kirikukelladega ja on taas klassikaline (heas mõttes) U2, kus The Edge'i iseloomulik kitarr kipub rohkem kui korra Bonot varjutama. Bono varalahkunud emale pühendatud "Iris (Hold Me Close)" on harjumatult siiras ning bändi staarisära tagune pala, peaaegu nagu võõrkeha sel plaadil.

Ülejäänud materjal ilmselgelt nende kõrgusele ei küüni, kuid päris leidlikke hetki leidub sellegipoolest. Vaevalt ma seda ostma hakkaks, kui see oktoobri hakul füüsilisel kujul ilmub, kuid kuulamiseks kulutatud aeg ei ole siiski päris raisatud.

Kus tehti aga sajamiljonilise kampaania juures see saatuslik viga, et albumile kleepusid külge sildid "soovimatu" ja "odav" ning miks Apple' i rakendusest "Kuidas kustutada U2 albumit" sai tõeline superhitt, on juba teine teema.

"Invisible":

 

Toimetaja: Valner Valme



Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mihkel Kunnus on semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik.

Mihkel Kunnus: kriitikupalk oleks hea samm edasi, kuid tekitaks tugeva avaliku surve

Tallinna Ülikooli meediaõppejõud Indrek ibrus rääkis hiljuti ERR-ile, et ajakirjandus on kriisis ning süsteemne kultuurikriitika toetamine aitaks kultuuriajakirjanduse taset tõsta. 2015. aastal lõi kultuuriministeerium kirjaniku- ja kunstnikupalga projekti. Pärast kolme aastat on palgasaajate arv tõusnud kümnelt kuueteistkümnele. Kas sarnast palka või stipendiumi oleks vaja ka kultuurikriitikutele? Semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus ütles, et stipendium või süsteemne tasu kriitikule oleks hea samm edasi, kuid teiselt poolt tekitaks see tugeva avaliku surve.

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

Eestlased tormavad kingitusi ostma alles 23. detsembril.

Sada Eesti mõtet. Eesti rahvas ametist ja mõistusest

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: