Andke nüüd käega märku, kes teist U2-d või just Bonot kõige rohkem vihkab! Kas te vihkate enim jutte maailmarahust, näilisest tarbimisühiskonna kriitikast või millestki kolmandast, samal ajal, kui band ise tööstuslikult sadu miljoneid kaevandab? Tunnistage üles, te tundsite isegi väikest viisi heameelt, kui Bono kunagine lemmik Aung San Suu Kyi rohingjade massimõrva mitte hukka mõistes enda nime ära määris, kui nn Paradise Papersi andmelekke käigus selgus, et päikseprillistatud heategevusaktivist Bono tegeleb ka maksudest kõrvale hoidmisega ja pealekauba viljeleb bakaalkaubandust Leedu väikelinnas Utenas, mis selle hetkeni oli maailmakaardile jõudnud peamiselt 1941. aasta juutide massimõrva ühe toimumispaiga ja Svyturuse õlletehase kodulinnana.

Jah, mõnigi neist mõtteist pole mullegi võõras ning uudis uuest albumist näis pea sama erutav kui mõte Fixi taasühinemisest või uue “Superhits Of The 90´s” kogumiku ilmumisest. U2 eelmine album, 2014. aastal Apple´i kampaania raames poolootamatult paljudesse seadmetesse ise ilmunud “Songs Of Innocence” on täiesti kesine (palun vabandust nende kuue inimese käest, kes teisiti arvavad). Aga üllatus-üllatus, uus plaat “Songs Of Experience” ei ole sugugi halb, vaid täiesti kuulatav.

See öeldud, tuleb siiski teha mööndusi ja põhjendusi. Unustame hetkeks kogu selle muusikavälise kuvandi, mida U2 puhul on ehk natuke raske teha, aga siiski võimalik. U2-d tolereerivad inimesed jagunevad kolme gruppi. Vähestele meeldib kõik. Veendunuimad äärmusradikaalid ütlevad, et U2 ainsad kuulatavad plaadid on nende varastest 80ndatest pärinevad “Boy”, “October” ja “War”. Mina nii radikaalne ei ole ja olen rõõmu tundnud ka “Joshua Tree'st” ja “Achtung Baby´st”, teatud määral ka plaatidest “Zooropa” (1993) ja “Pop” (1997). Pärast seda langes minu arvates U2 nende lugematute bändide hulka, kes suudavad plaadil mõne üksiku tähelepanuväärse loo avaldada, aga üldiselt on energia ja ideed otsas.

“Songs Of Experience” on parem kui enamik viimase otsa U2 plaate ja see on selle albumi peamine voorus. Samas on väheusutav, et "... Experience" millegi erilisega ajalukku jääks. See võib vabalt olla U2 kõige popilikum plaat, kus on terve rida raadiolikke lugusid (britpopilik ”The Showman”, “Lights Of Home”, “You´re The Best Thing About Me” jt), mille lihvimisega on tegelenud tervelt neli produtsenti. Kolmandiku lugude pealkirjas on sõna “love”. Esimese kuulamisega tabas kõrv tuttavate elementide (teatud tüüpilised U2 kidrakäigud, näiteks loos “The Little Things That Give You Away” või “American Soul”) kõrval ka midagi muud – see kõlas korduvalt nagu Coldplay, White Stripes või Killers või lausa Mike & Mechanics – ja pole ka ime, sest Jacknife Lee on produtseerinud mh REM-i, Killersit, Snow Patroli ja ka Taylor Swifti, Steve Lillywhite Killersit jne.

Lipukirja järgi on tegu mõttelise järjega albumile “Songs Of Innocence”, mis pidavat “kajastama bändi liikmete lapsepõlvekogemusi ja muusikalisi eeskujusid”. Nojah, kõike võib seostada, aga pärast neljakümmet aastat seda uut energiat ikka kuskilt ei paista. Ma ei taha sellega öelda, et vanemad esitajad ei võiks häid plaate teha, võivad küll, võtame näiteks Neil Youngi või Nick Cave´i ja mäletame lugu David Bowie viimaseks jäänud albumilt. U2 kõik viimase 20 aasta plaadid on siiski kõvasti produtseeritud teosed, mitte aga kontseptuaalsed, värsked või põnevad. Aga nagu öeldud, on värske töö siiski täiesti kuulatav.

"Songs Of Experience'i" popilike raadiohittide alguse järel on viimased lood aeglased ja mõtisklevamad, aga U2 vanemate plaatide staadioni ühislaulude klassikuteni need siiski ei küündi. Kui me ees oleks tundmatu uus grupp, saaks plaat ilmselt soojema vastuvõtu, aga võrdlus minevikuga mängib U2 kahjuks. Ent tänutäheks kunagiste aegade eest, mis ulatuvad Hittimittari või veel nõukogude ajal Aja Pulsis ilmunud artiklini, olen neile valmis pisut rohkem andestama ja kõigest kommertsiaalsusest hoolimata on U2 jäänud muljetavaldavaks kontsertbändiks. Kuni nad laval ei keskendu oma uute plaatide lugudele.