Arvustus. U2: ka vanad hobused tahavad poppi ({{commentsTotal}})

U2
U2 Autor/allikas: SipaPress/Scanpix

Uus plaat

U2

"Songs Of Experience" (Interscope)

6/10

Andke nüüd käega märku, kes teist U2-d või just Bonot kõige rohkem vihkab! Kas te vihkate enim jutte maailmarahust, näilisest tarbimisühiskonna kriitikast või millestki kolmandast, samal ajal, kui band ise tööstuslikult sadu miljoneid kaevandab? Tunnistage üles, te tundsite isegi väikest viisi heameelt, kui Bono kunagine lemmik Aung San Suu Kyi rohingjade massimõrva mitte hukka mõistes enda nime ära määris, kui nn Paradise Papersi andmelekke käigus selgus, et päikseprillistatud heategevusaktivist Bono tegeleb ka maksudest kõrvale hoidmisega ja pealekauba viljeleb bakaalkaubandust Leedu väikelinnas Utenas, mis selle hetkeni oli maailmakaardile jõudnud peamiselt 1941. aasta juutide massimõrva ühe toimumispaiga ja Svyturuse õlletehase kodulinnana.

Jah, mõnigi neist mõtteist pole mullegi võõras ning uudis uuest albumist näis pea sama erutav kui mõte Fixi taasühinemisest või uue “Superhits Of The 90´s” kogumiku ilmumisest. U2 eelmine album, 2014. aastal Apple´i kampaania raames poolootamatult paljudesse seadmetesse ise ilmunud “Songs Of Innocence” on täiesti kesine (palun vabandust nende kuue inimese käest, kes teisiti arvavad). Aga üllatus-üllatus, uus plaat “Songs Of Experience” ei ole sugugi halb, vaid täiesti kuulatav.

See öeldud, tuleb siiski teha mööndusi ja põhjendusi. Unustame hetkeks kogu selle muusikavälise kuvandi, mida U2 puhul on ehk natuke raske teha, aga siiski võimalik. U2-d tolereerivad inimesed jagunevad kolme gruppi. Vähestele meeldib kõik. Veendunuimad äärmusradikaalid ütlevad, et U2 ainsad kuulatavad plaadid on nende varastest 80ndatest pärinevad “Boy”, “October” ja “War”. Mina nii radikaalne ei ole ja olen rõõmu tundnud ka “Joshua Tree'st” ja “Achtung Baby´st”, teatud määral ka plaatidest “Zooropa” (1993) ja “Pop” (1997). Pärast seda langes minu arvates U2 nende lugematute bändide hulka, kes suudavad plaadil mõne üksiku tähelepanuväärse loo avaldada, aga üldiselt on energia ja ideed otsas.

“Songs Of Experience” on parem kui enamik viimase otsa U2 plaate ja see on selle albumi peamine voorus. Samas on väheusutav, et "... Experience" millegi erilisega ajalukku jääks. See võib vabalt olla U2 kõige popilikum plaat, kus on terve rida raadiolikke lugusid (britpopilik ”The Showman”, “Lights Of Home”, “You´re The Best Thing About Me” jt), mille lihvimisega on tegelenud tervelt neli produtsenti. Kolmandiku lugude pealkirjas on sõna “love”. Esimese kuulamisega tabas kõrv tuttavate elementide (teatud tüüpilised U2 kidrakäigud, näiteks loos “The Little Things That Give You Away” või “American Soul”) kõrval ka midagi muud – see kõlas korduvalt nagu Coldplay, White Stripes või Killers või lausa Mike & Mechanics – ja pole ka ime, sest Jacknife Lee on produtseerinud mh REM-i, Killersit, Snow Patroli ja ka Taylor Swifti, Steve Lillywhite Killersit jne.

Lipukirja järgi on tegu mõttelise järjega albumile “Songs Of Innocence”, mis pidavat “kajastama bändi liikmete lapsepõlvekogemusi ja muusikalisi eeskujusid”. Nojah, kõike võib seostada, aga pärast neljakümmet aastat seda uut energiat ikka kuskilt ei paista. Ma ei taha sellega öelda, et vanemad esitajad ei võiks häid plaate teha, võivad küll, võtame näiteks Neil Youngi või Nick Cave´i ja mäletame lugu David Bowie viimaseks jäänud albumilt. U2 kõik viimase 20 aasta plaadid on siiski kõvasti produtseeritud teosed, mitte aga kontseptuaalsed, värsked või põnevad. Aga nagu öeldud, on värske töö siiski täiesti kuulatav.

"Songs Of Experience'i" popilike raadiohittide alguse järel on viimased lood aeglased ja mõtisklevamad, aga U2 vanemate plaatide staadioni ühislaulude klassikuteni need siiski ei küündi. Kui me ees oleks tundmatu uus grupp, saaks plaat ilmselt soojema vastuvõtu, aga võrdlus minevikuga mängib U2 kahjuks. Ent tänutäheks kunagiste aegade eest, mis ulatuvad Hittimittari või veel nõukogude ajal Aja Pulsis ilmunud artiklini, olen neile valmis pisut rohkem andestama ja kõigest kommertsiaalsusest hoolimata on U2 jäänud muljetavaldavaks kontsertbändiks. Kuni nad laval ei keskendu oma uute plaatide lugudele. 

 

Toimetaja: Valner Valme



Eesti ajaloomuuseumi teadusdirektor ja näituse "Minu vaba riik" üks peakuraator Krista Sarv.

Krista Sarv: kardan, et suured võidud ja karmid kannatused jäävad igavesti eestlaste ajaloo osaks

Maarjamäe lossis avab kolmapäeval pidulikult uksed uuenenud ajaloomuuseum, kus avatakse püsinäitus "Minu vaba riik", millega võetakse osadeks lahti Eesti saja-aastane ajalugu. Sarnaselt teistele omataolistele annavad ka sellel näitusel tooni ennekõike sõjad ja eestlaste kannatused. Olgugi et teatud ohvrimentaliteeti on Eestile ette heidetud, jäävad kannatused ühes suurte võitudega siiski igavesti eestlaste kui väikerahva ajaloonarratiivi osaks, leiab Eesti ajaloomuuseum teadusdirektor ja näituse üks peakuraatoritest Krista Sarv.

FILM
"Happy End"

Arvustus. Nüri noaga Haneke

Uus film kinos

"Õnnelik lõpp" ("Happy End")

Lavastaja: Michael Haneke

Näitlejad: Isabelle Huppert, Jean-Louis Trintignant, Mathieu Kassovitz

6,5/10

TEATER
KIRJANDUS
Leelo Tungal

Kirjanduspreemia nominent Leelo Tungal: me elame nagu kahe maailma vahel

Emakeelepäeval, 14. märtsil antakse välja Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad, kus suisa kaks nominatsiooni - kogumiku "Teeleht" eest luule ning "Hallooo!" eest lasteraamatute kategoorias - pälvis kirjanik Leelo Tungal. Mari Klein tegi temaga sel puhul ka lühikese intervjuu, uurides, mida need teosed Tunglale tähendavad.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Sokid ja skandaalid. Baltoscandal

Peeter Helme: täna tahan rääkida ärritusest

Täna tahan rääkida ärritusest. Mõnikord sügavast ja halvavast, enamasti aga pealiskaudsest, vaid veidi häirivast ärritusest, mis valdab mind pea igal hommikul, kui olen ärganud, teinud endale tassi teed ning käivitanud arvuti, et visata pilk uudisteportaalidele, sotsiaalmeediale ja lugemist ootavatele e-kirjadele.

Mart Rannut

Mart Rannut: meie keelekavades pole olnud lõhna ka teoreetilistest alustest

"Keelekaval puudub teoreetiline põhi ja see on olnud kõikide strateegiate ja kavade põhiline puudus," rääkis saates Tartu ülikooli Narva Kolledzi õppejõud Mart Rannut. Põhjus on Mart Rannuti hinnangul spetsialistide puuduses, sest meil ei valmistata ette spetsialiste, kes oskaksid keele toimimist ühiskonnas juhtida.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: