Marta Vaarik avab monumendi vanaemale ({{commentsTotal}})

Marta Vaariku vanaema.
Marta Vaariku vanaema. Autor/allikas: Marta Vaarik

Täna kell 17 avab Marta Vaarik Draakoni galeriis isiknäituse „как меня зовут/ mis mu nimi on/ what’s my name/ wie ich heiße“.

Marta Vaarik (sündinud 1986) on Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna üliõpilane, lisaks on ta end täiendanud Berliini Kunstiülikoolis Leiko Ikemura ja Josephine Pryde`i käe all.

Marta Vaarik on multitalent ja elukunstnik, kelle kunstnikutee algas ammu enne seda kui ta 2011. aastal asus õppima Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonda. Ta on näitlejana üles astunud teatris, filmis ja teleseriaalis, töötanud ajakirjanikuna naistelehes, olnud programmijuht öölokaalis ja pidanud vintage-poodi. Hetkel veab ta omaloodud produktsioonifirma „Salaselts маффия“ tegevust.

„Lahkusin 2012. aasta sügisel aastaks Berliini õppima, 2013. aasta kevadel kandideerisin Draakoni galerii näituseprogrammi teemaga, mis mind sellel hetkel kõige rohkem puudutas - minu perekond," kommenteeris Marta Vaarik. Berliin - emata laste linn, oli ärahellitatud Marta jaoks karm katsumus. Marta igatses, kuid nautis mitteolemist Marta Vaarik.

"Kuidas ma oma maailma ümber defineerisin ja oma nimest lahti ütlesin ning ta heldimusega taasavastasin," meenutab kunstnik. "See siin on monument minu vanaema auks. Minu inimeste, minu, kättevõidetud rõõmude ning kaasaegse kunsti auks, mis annab vabaduse. Ja see kaunis punapea, kes arvatavasti ka praegu galeriis istub, ongi minu 84-aastane vanaema. Liivi Lembra räägib teiega kindlasti hea meelega. Ükskõik millest, ka kaasaegsest kunstist.“ 

Martin Luiga kommentaar:

„Saab olema ka verd. Näikse, et Marta Vaarik on oma hingeasjaks võtnud konservatismi redefineerimise. Selles suhtes on ta nagu noorema eesti kunsti Margaret Thatcher. Konservatismi redefineerimine on kahtlemata väga vajalik ettevõtmine, kõik liberalismi saavutused kahekümnendal sajandil tuleb re-aproprieerida. Eelmine oli alati liiga habras, kartlik, libises peost, mõtles sõjast ja maailma lõpust, eksis igavikuliste teemade osas. Uus keskendub asjadele, mis ei kao, mille peale progressi hammas ei hakka. Raku tasandile. Seljaajule. Naise juursele rollile haja- ja risoomperelises maailmas. Võimsaks ei tee võimu taotlemine, võimsaks teeb võimu kasutamine. Üks uus ja hirmus suundumus hakkab maad võtma: rahulolu.

Marta Vaariku lähenemine on mitokondriline. Mitokonder on rakuorganell, mis pärandub ainult emaliini pidi. Vaarik on oma näitusest teinud interaktiivse perekonna pildialbumi. Otseses ja sümboolses mõttes. Käivad kuuldused, et näitusel saab vereliine ka füüsilisel kujul näha.“

Näitus jääb avatuks 29. novembrini 2014.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: