Käesolev plaat, väidetavalt Wu-Tang Clan’i viimane, oli konfliktne pikka aega enne selle ilmumist. Võimalik, et isegi mõnda aega enne selle valmimist. 2011 tekkisid jutud uuest plaadist, räägiti „36 Chambers“ 20. juubeli ajaks ehk 2013. aasta lõpuks albumi väljastamisest. Plaati ei tulnud, küll aga kulmineerusid jutud grupisisestest konfliktidest RZA ja Raekwoni vahelise avaliku sõnasõjaga... misjärel „A Better Tomorrow“ üsna ootamatult lõpuks ilmuski.

Tegu on kummalise albumiga. Kõlaliselt on ta salakaval – esmapilgul (või –kuulamisel) on ta üsna konservatiivne, kuid selle kooriku all on peidus nii mõnigi eksperimentaalne hetk. Palad nagu „Mistaken Identity“ ja eriti „Necklace“ oma sombuse, aeglase ja kurjakuulutava minimalismiga on klassikalise Wu soones. „Ruckus in B Minor“, RZA ja Rick Rubini ühisproduktsioon, on samuti sedalaadi kõlapilti viljelev, kuid nimes sisalduvat kunstipärasustaotlust peegeldab see, kuidas taust mitmel korral tempo ja kõla osas muundub. See, et albumil live-pille kasutatakse, annab asjale samas puhtama või lihvituma maigu, kui pundi vanema aja plaatidelt leida võis. „40th Street Black/We Will Fight“ on puhkpillipõhise tausta poolt hästi ja hoogsalt kantud, kuid kõik eksperimendid ei osutu edukaks. Dusty Springfieldi sämpeldav „Preacher’s Daughter“ eristub tervikust, kuid jääb veidralt kõlama; „Miracle“ on kahetsusväärselt vastuoluline pala, kus plaadi parim biit on ühendatud häirivalt läila refrääniga, mis näikse olevat Broadwayl vale bussi peale istunud ja Staten Islandile jõudnud.
Clan’i liikmete kaalukategooria räpparitena on juba ammu selgeks tehtud ja lukku pandud, halba räppimist siin seega otseselt ei ole. Kuid mulje jääb selline, et RZA on pea ainus liige, kellele selle albumi loomine tõeliselt korda läks, kuna vastuolu loominguliselt rahutu kõlapildi – mis, tõsi küll, kord-kaks mööda astub, aga ka siis astub huvitavalt – ja valdavalt autopiloodil kulgevate värsside vahel jääb kripeldama. On palju žanrile omaste stampide järgimist, aga õnneks on mündi teisel poolel paar gzalikult teadushõngulist GZA värssi, Method Man’i poolt „Keep Watch’ile“ antav hoogsam käik, ja nimiloo ühiskonnakriitilisem, kontseptuaalsem sisu.
Kui see tõepoolest osutub Wu-Tangi viimaseks albumiks, siis on see üpris ebatavaline viimane peatükk – tegu ei ole ei oma tugevuste ja vaistu minetanud pundi läbikukkumisega, samuti ei ole see ka triumfeeriv auring olümpiastaadionil, riigilipp rindkere ümber mässitud. Mõnevõrra irooniliselt on albumit tagasi hoidvad lahkhelid selle pealkirja kaja – selle „parema maailma“ tükid on olemas, aga nad ei ole parimal võimalikul moel kokku õmmeldud.