Leelo Tungal: funktsionaalne kirjaoskamatus on minnalaskmine ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Postimees/Scanpix

Wiedemanni tänavuse keeleauhinna sai ilusa Eesti keele eest kirjanik Leelo Tungal. Tänases saates „Hommik Anuga” rääkis ta keeleuuendustest, poliitkorrektsest lastekasvatusest, koostööst laulusõnade kirjutamisel ning funktsionaalse lugemisoskuse kadumise tagamaadest.

Hiljuti põhjustas Leelo Tungal läbi saate „Ringvaade” melu sellega, et võttis vastu väljakutse tõlkida Rootsi lastele mõeldud video, mis on mõeldud poiste ja tüdrukute erinevuse selgitamiseks. Selle peale süüdistati kirjanikku netikommentaarides pereväärtuste peale sülitamises. „Noku on ka üks pereväätustest, ilma temata oleks võib-olla paljud pered olemata.”

Kui Eestis on kuumadeks teemadeks pereväärtused ja isamaaline kasvatus, siis mujal maailmas hoitakse silma peal laste õigustel ning poliitilisel korrektsusel.

„On väga hea, et pole enam karta, et õpetaja kedagi ahistaks, aga samas on karta, et lapsed hakkavad õpetajaid ahistama. Üle maailma on kehtiv Laste Õiguste Deklaratsioon, kuid puudub laste kohustuste deklaratsioon.

Näitkes ühe luulesõidu ajal toimusid kirjanike kohtumised lastega Eesti, Soome, Läti ja Rootsi raamatukogudes. Lapsed tagusid Rootsis ürituse algust oodates üksteist raamatutega pähe ja erilist keelamist nagu ei olnud.

Küll aga tekkis õpetajal šokk, kui toodi suur korvitäis komme. Õpetaja karjatas üle saali: Ei! Selgus, et selleks, et laps ühe kommi võiks võtta, oleks vaja lapsevanema kirjalikku luba.

Meid taheti ka pildistada, ja jällegi õpetaja ütles, et ta peaks selleks lapsevanema kirjaliku loa saama, et last võiks kirjanikega koos fotografeerida. Õnneks saabus üks poiss, Oskar, kes ütles, et tema ema on eestlane ja teda võib küll pildistada. Kohalik Eesti Päevaleht siis pildistas meid.

Ja Soome lasteaias, kus mu sõbranna lapselapselapsed käivad, ja kus on alati mängitud jõulu ajal Neitsi Maarja ja Joosepi müsteeriumi, keelati see ära, sest etendus solvab neid, kes ei ole ristiusu taustaga. Seda lubati ainult juhul, kui Jeesuslapsuke hällis asendatakse lambatallega.

Soomes ei tohi ka kasutada lastele kirjutades ja lastekirjanduses hüüumärki. Hüüumärk on karje, ja lapse peale ei tohi karjuda.

Ja vaatamata kõigele sellele toimuvad koolitulistamised. See asi kipub liikuma absurdi poole. Me kõik armastame lapsi ja vahel teeme ka vigu ning peame neid tunnistama. Kui paberil on kõik korras, aga tegelikkuses pole aega lastega tegeleda, siis on asjad natuke halvasti. Loodan, et eestlastel on rohkem tervet mõistust.”

Leelo Tungal on kirjutanud palju ka täiskasvanutele, sealhulgas laulusõnu. Ja mõistagi mitte stiilis „ma tahan sind, sa tahad mind”. „Need on juba tehtud. Ühelt poolt on mul hea meel, et Betti Alveri või Joosep Sanga tekstide järgi ei hüpelda. Aga kõik oleneb koostööst esitaja ja heliloojaga.

Valter Ojakäär helistas mulle, kui Metsatöll oli teinud laulu „Ei leia ma üles” uue lindistuse. Kuulasin, olin vaimustuses!
Kujutasin ette, et kui ma oleks olnud selles karvaste kambas 15-aastasena hobusesabaga, nagu ma parajasti selle teksti kirjutamise ajal olin, siis nad oleks küll vist minu peale väga ülalt alla vaadanud.”

Keelespetsialistid räägivad, et paljud ei saa enam keerulisematest tekstidest aru. Inimene ei taha enam pingutada, see sunnib kirjanikke kirjutama rohkem actioni-põhist kirjandus. Kirjanik peab looma tervikpilte nagu koomiksis, mis ei nõua vastuvõtjalt mingisugust pingutust.

„See ei ole meie leiutis, meie oma jonnakusega oleme suutnud sellele kaua vastu panna. Mujal on kasvanud koomiksite peal juba uus lapsevanemate põlvkond.

Funktsionaalne kirjaoskamatus on minnalaskmine, ollakse harjunud, et tekst võib-olla ei tähendagi midagi, pilt ütleb nagunii kõik ära. Samas, keerulisse teksti ei saa kohe sukelduda - kui me pole ujuma õppinud, siis me ei saa minna veealust maailma avastama.

Mulle teeb muret, et keel hakkab vaesemaks muutuma. Eesti keeles on rikas väljendite ja sünonüümide pagas. Inimestel oli vanasti kujundlik mõtlemine: kust muidu tulid sellises sõnad, nagu näiteks „välgumihkel”, „laisk-liisu” jne. Kust need kujundid tulevad? Ikka eelmistelt põlvkondadelt.

Praegune side vanavanemate ja lapselaste vahel piirdub lausetega „kas sa oled söönud?”, „kas koolitööd on tehtud?” – mis kujunditega sa seal ikka räägid. Sakslased on teinud küsitluse selle kohta, millist lauset kuuleb laps emalt kõige rohkem: „korista oma tuba ära”.

Üha vähem on ühiseid söömaaegu, käike, mänge. Vanavanematelt me saame vana sõnavara, väga tahaksin, et side põlvkondade vahel oleks tihedam.

Eks ma ise olen ka palju arvuti taga, töö on selline. Aga lastelastele pannkooke teen ikkagi regulaarselt!”

Toimetaja: Mari Kartau

Allikas: ETV

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: