Pille-Riin Purje teatrikommentaar: Uuspõld esitab tragikoomilise koondportree üleminekuaja Eesti tüüpidest
Kommentaar oli täna pärastlõunal ERR raadiouudiste eetris.
Mihkel Muti "Pingviin ja raisakass": Jan Uuspõllu monopolüloog Viinistu katlamajas. Esietendus 5. juunil.
"Pingviini ja raisakassi" kavalehel nendib Jan Uuspõld: "See on minule esimene kord nii peent huumorit laval hallata." Küllap näitleja peab silmas oma monolavastuste perioodi. Tõepoolest, Mihkel Muti ühiskonnatundlik sarkasm eristub ootuspärasest stand-up-koomikast, aga haakub Jan Uuspõllu peene, graafilise mängujoonisega.
Monopolüloog on põnev žanrimääratlus, kõlab polüfooniliselt. Uuspõld loob üksi paarkümmend karakterit, samas neid kõiki peategelase Effi pilguga vaadeldes: sünnib tragikoomiline koondportree 1991. aasta üleminekuaja Eesti värvikatest inimtüüpidest. Rein Pakk lavastajana on olnud delikaatne ja misanstseeniosav, kunstnik Riina Vanhanen ja videokunstnik Joosep Maripuu loovad Viinistu katlamaja tühjale lavale valguse ja pildiga palju ajastu koloriidiga mängupaiku. Täpne lakooniline vormistus tõstab näitleja suurde plaani.
Uuspõld on fenomen: ta mängib kuitahes pirakas ruumis kammerlikus mõõtkavas, väikse saali vahenditega – ma ei mõista, kuidas ta seda saavutab, aga näitleja silm kiirgab lähiplaanis ka tagaridadesse! Uuspõllu huumor muutub aina maitsekamaks, koomika ei ole tema põhivärv, olulisem on lürism, minoorne alatoon – võimalik, et tema laad on leebem kui Mihkel Muti halastamatu teravus, aga tänase distantspilguga aastale 1991 nukrusekirmetis sobib. Igal juhul tundsin keelel pingviinijäätise maiku...
Tipphetkeks kujunes stseen, kus heledas tolmumantlis Eff üritab esteetiliselt süüa 1991. aasta hamburgerit: võrratu pantomiim, mis päädis vedela hamburgeri kolmnurkse pakendi muundumisega valgeks laevaks – on vast kujund!
Vaade üleminekuaega kõnetab küsivalt tänast päeva: kas oleme nüüd seesmiselt vabamad? Ka see, et lavastusel puudub puänt, võimendab nukrat kahtlust: Effi ootav kodu jääb tühjaks, mees on kuhugi kaotsi läinud?
Kavalehel tsiteeritakse Astrid Reinla arvustust 1992. aasta Vikerkaares, kus ta võrdleb Mihkel Muti romaani "Pingviin ja raisakass" "Tõe ja õiguse" IV osaga. Tabav paralleel: Eff ongi, omas ajas ja laadis, justkui Vargamäe Indrek!
Kujutlen, kuidas Jan Uuspõld vahendaks Tammsaare tegelasi, Karinist Köögertalini, Indrek Paasi pilgu läbi! Küllap jõuab Uuspõld ka selle kaliibri klassika valdamise ja haldamiseni.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: ERR raadiouudised