Ita Ever: enne esietendust üksteisele jalaga tagumikku löömine on meeldiv traditsioon, üks traditsioon võiks ju olla ({{commentsTotal}})

Ita Everi üks esimesi rolle: Jevgeni Švarts, „Lumekuninganna”. Röövlitüdruk — Ita Ever. Lavastaja Ben Drui. Esietendus 31. XII 1959 Eesti Draamateatris. (Eesti Draamateatri arhiiv)
Ita Everi üks esimesi rolle: Jevgeni Švarts, „Lumekuninganna”. Röövlitüdruk — Ita Ever. Lavastaja Ben Drui. Esietendus 31. XII 1959 Eesti Draamateatris. (Eesti Draamateatri arhiiv) Autor/allikas: Eesti Draamateatri arhiiv

Artikkel Teater. Muusika. Kino juuninumbrist: Kadi Herküli intervjuu Ita Everiga. Küsida aitasid Roman Baskin ja Tõnu Oja.

VASTAB ITA EVER

„Mul on olnud juhuseid, kus prükkarid hüüavad: „Tere, Ita!”” kriiksatab Ita Ever oma jäljendamatu tämbriga meie esimesel kohtumisel. Nii ongi. Ita on legend. Näitleja sünonüüm. Ja sestap tundub tema intervjuu mis tahes sissejuhatus kohatu. Ta ei vaja tutvustamist.

Ja ikkagi ei saa mööda paarist asjast.

Üks on toosama tämber, mis varieerub siili podinast lapselikult sillerdavate trilleriteni. Vahele ohtralt itsitamist. Seda kirjasõnas edasi ei anna.

Teine on Ita kõnepruuk. Tema kolmekordsed kordused — „vaat-vaat-vaat” või eriliselt kõlav „niisugune” — midagi „niisukese” ja „nisukese” vahepealset. Ja miskipärast jääb väga kõrva, et Ita kasutab pigem sõna „momente” kui „hetki”. Ta ise ütleks selle peale ilmselt „no ükskõik, see selleks”.

Ja lõpuks on minu jaoks hindamatu Roman Baskini ja Tõnu Oja abi ja tugi, kelleta need jutud ei oleks kindlasti teoks saanud.

Kadi Herkül

 

Ita Ever: Et ma üldse teatrikooli sattusin, see oli juhus. Ja et ma näitlejaks olen kujunenud, niisuguseks, nagu ma olen, see on ka kõik juhus. Mul on lihtsalt olnud õnne. Mul on olnud õnne, et erinevad lavastajad on mind kasutanud. Ma ei ole selleks ise eriti midagi teinud. Häälega olen natukene tööd teinud, aga muidu olen sihuke elupõletaja olnud, nisukene uljaspea.

Kadi Herkül (K. H.): Milline on teie esmakohtumine uue näitemänguga? Kas loete rolli kohe välja?

Kas sellest annab teha või ei anna, seda tajun momentaanselt, kui olen läbi lugenud. Aga kuidas… kuidagi vaistlikult, kõhutundega.

Edasi tulevad igasugused tõkked, et kuidas hakkab koostöö klappima lavastajaga, mismoodi tema nägemus minu nägemusega sobib. Ma olen seda laadi näitleja, et töö alguses esitan mõned küsimused ja hiljem jään vait. Siis hakkan ise kerima ja nuputama ja fantaseerima ja mõtlema. Rolli tüsedamaks tegema, skeletile liha ümber panema.

Ja siis olen ma veel seda tüüpi näitleja, et mulle ei meeldi, kui mind prooviperioodil kiidetakse, silitatakse. Kui öeldakse, et vaat see on priima, täna sa tegid tipp-topp. See võtab maha mingi sisemise pinge, ma lähen loiuks. Kas asi toimib või mitte, seda ma tajun juba lavastaja pilgust ju, mida ma siis üle küsin.

Aga vastupidi, kui lavastaja kiidab teisi näitlejaid, siis tekib mingi hea trots. No kuidas need on nii head… ja see lapselik trots sunnib mind endast üles otsima uusi võimalusi.

Ja on rolle, mille puhul juba esimesel lugemisel tekib mingi side minu enese sisemusega või sisehäältega. Üks niisugune oli Izolda „Pühajärves” (lavastaja Grigori Kromanov, 1971).

Mul oli võrdlemisi vilets lapsepõlv, mitte eriti rõõmus ja hõiskav. Mul oli väga hea ema, kes mind hoidis, tahtis mulle kõige paremat. Isa mäletan ähmaselt. Kõva naistemees, kõva kärakamees… Nii et mul ei ole roosilist lapsepõlve olnud. Ja kui mult seda tahetakse, siis ma pean ta välja mõtlema.

Ja Izoldaga ma leidsin kohe jäägitu kontakti, hingelise suguluse. Ka selles tema mõnitamises, sest algklassides ma olin hästi inetu plika, tulipunaste juustega ja meeletute tedretähtedega, ja mul ei olnud kulme ega ripsmeid ja nagu koolis ikka, sain sageli ütlemisi, mis mind solvasid.

Pealegi tegin Izoldat sellel perioodil, kui Romanil oli neerulõikus. Pärast proovi läksin haiglasse, ronisin voodi alla ja palusin ainult jumalat, et ei tuleks opereerida. Oli niisugune meeletult valus periood. Võibolla selle tõttu Izolda oli mulle ka nii väga arusaadav ja mõistetav ja hingelähedane.

Aga ka „Augustikuu” Violet (lavastaja Priit Pedajas, 2010), seal ma kuskilt ka tabasin äkki midagi väga ühist. Mulle väga meeldib see roll, seal on võimalusi nii palju.

Roman Baskin (R. B.): Tumm Kattrin ja Maša ju ka?

„Ema Courage”… (lavastaja Ilmar Tammur, 1962). Ma olin ju siis nii noor, jumal hoidku, sellest ma ei mäleta suurt midagi. Nähtavasti lihtsalt nooruse ja uljusega kuidagi tabasin rolli ära. Ja mul oli väga hästi leitud grimm — nina tõmmati kleepsuga ülesse ja see andis mulle hoopis teise välimuse. Ja see lapsemeelsus, mis Kattrinis oli… kuskilt on mul see siiamaani. See oli nii sada aastat tagasi, aga kui ma nüüd olen fotosid vaadanud, siis usun, et see vahenditu laps, see lapsemeelsus on minus säilinud tänase päevani.

Mašaga on nii, et ma isegi ei tea, kust Maša legend on sündinud. Ma sain selle rolli eest kohe pähe, mind eriti ei paitatud. Öeldi, et ta jäi liiga vambilikuks. Lavastus („Kolm õde”, lavastaja Adolf Šapiro, 1973) oli tervikuna hea, mitte Maša. Meil oli vahel kolm-neli kuud mängupausi, taastusproovi polnud võimalik teha, aga ikka lavastus elas, ta oli niivõrd täpselt paika pandud. Selles oli tema võlu.

Kui ma nüüd vaatasin „Kolme õde” (lavastaja Hendrik Toompere, 2012), siis istusin ja kangastus meie lõpustseen Veršininiga. Nutsin, see kõik käis nii minust läbi. Ja mulle üldse ei meeldinud. Aga ma ei vaadanud ilmselt erapooletult, minus istus sedavõrd tugevalt meie oma lavastus.

K. H.: Aga mõni vastupidine näide, et istute saalis, vaatate mõnd rolli, mida olete ise mänginud ja tunnete: issand, kui hästi tema seda tõlgendab?

Ei, praegu küll ei kangastu midagi.

R. B.: No kui inglaste väga kõva Miss Marple’it näed?

Ei no siis tekib kohe häbitunne, loomulikult.

Või kui ma vaatan Maggie Smithi, siis ta on kuratlikult põnev selles, et ta nagu näiliselt ei teegi midagi. Aga kuidas ta räägib! Silmas on tal nisuke kurat, et kas läheb õnneks või… Ja siis ma istun ja mõtlen: kas mina oskaks teha niimoodi? Ei, vist ei oskaks.

Tõnu Oja (T. O.): Kas kadedus on sulle tuttav tunne?

Ikka on. Loomulikult. Muidugi ma olen kade, kui dublant mängib paremini kui mina. Siis mul tekib trots, et no kas ma siis ei suuda või?! Üks näide on „Ljubov Jarovaja” (lavastaja Mikk Mikiver, 1977), kus ma dubleerisin Dunka osa Mari Lillega. Ja mul tuli ta paremini välja kui Maril. Seal oli publiku keskel poodium, mida mööda Dunka läks Pariisi. Ma ei tea, mis ma seal siis tegin, aga sain iga kord aplausi. Ja ma mäletan, et Mari Lill tuli minu juurde ja ütles, et tead, Ellen Liiger ütles mulle: kas siis teie tõesti ei saa midagi teha, et ainult Everil ei oleks aplaus seal? Katsuge teie ka ikka midagi teha!

Ja kade olen ma siis, kui näen etendust, kus keegi mängib väga võimsalt. Vaat siis tekib tunne, et oi kurat, niisugust asja tahaks ise ka mängida. Ma ei tea, kas see on kadedus. Võibolla, et on.

K. H.: Aga kui näitemängu lugedes või proovide alguses saate aru, et tükis ei ole õiget rolli?

Siis hakkad tööle, hakkad abi otsima, nuputama. Minu abiotsimine väljendub selles, et ma jälgin igapäevaelu. Jälgin palju lapsi. Ja õhtul teki all fantaseerin, mõtlen.

Mulle meeldib see periood, kui ma teen rolli, mille kallal tuleb väga palju vaeva näha ja järada. Olen siis kuidagi väga iseendaga. Lähen koju, tahan üksinda olla ja siis ma mõtlen ja mõtlen ja mõtlen ja fantaseerin. Lähen teki alla ja seal veel mõtlen, et homme proovin seda ja seda.

Mis on iga näitleja puhul ju alguses, kui ta hakkab rolli tegema: ei, seda rolli ma ei oska teha. Meie garderoob ütleb alati: ei no Ita ei tea üldse, kuidas teha. Ja ega ma ei ole ainukene. No ma saan aru, et ma eelmise tegin, jah, no seal oli võimalusi, aga ei, seda ma ei oska teha, ei-ei-ei, see on minust nii kaugel… Niimoodi see algab. Ja see on proloog igale rollilahendusele. Aga siis on ju väga toredad partnerid, kes ütlevad, et mis sa arvad, äkki see on niimoodi? Äkki see seos on niimoodi? Ja siis hakkab tulema ja ühistööna midagi tekib.

Ma olen veel ka niisugune näitleja, et kui oleme neli-viis-kuus korda mänginud, siis vahel taban, et siin võiks teha hoopis niimoodi. Ja siis ma ühel etendusel proovin. Ja taipan, et see on õige seos.

Muidugi, vahel aitab grimm, aitab kostüüm… ei tule-ei tule, aga korraga tuleb üks mingisugune tõuge või hüpe äkki grimmist, äkki kostüümist. Need on kõik niisugused nähtamatud komponendid, mis võivad lisanduda ja sind ootamatult aidata.

Ja mind väga inspireerib, kui draamalavastuses on muusika, mis sinna sobib. Kui muusika on tegevusega sünkroonis, siis see mind väga toetab.

K. H.: Palju te ise kostüümi või grimmi puhul kaasa räägite?

Minimaalselt. Kui ma tunnen ära, et kunstnik on juba tegelase tabanud, siis ma ei sekku üldse. Aga kui ma näen, et on ikka täiesti mööda pandud, siis toon omad riided lihtsalt lagedale.

Ma ei ole näinud lavastust „Viimasel minutil” (lavastaja Aleksander Eelmaa, 2015), aga tean, kuidas tehti Üllele [Kaljuste] parukat. Ülle oli leidnud selle kusagilt fotodelt, ühel pianistil oli selline soeng ja see hakkas talle silma. Ja grimmitoas mannekeeni peal oli see ka lihtsalt võimas. Nüüd loen kriitikast, et Ülle Kaljuste parukas ületab tema mängu, need ei seostu omavahel.

K. H.: On teil endal ette tulnud, et mingi detail hakkab rolli segama?

Ma olen seda tüüpi häbematu näitleja, et kui olen juba terve rea etendusi ära mänginud ja on mingi detail, mis on mind algusest peale natukene häirinud, aga alguses ikka mõtled, et tühja kah, küll ma selle kuidagi ära mängin, siis ma olen nii häbematu, et ma lihtsalt likvideerin selle detaili.

„Teed juuakse kell viis” (lavastaja Roman Baskin, 2013) tegemise ajal mõtlesin, et kuidas ma mängin jälle oma juustega, et teeme tuka. Plakati peale tehti tukk, ja kavalehele. Mängisin kümme etendust või rohkem ära ja tundsin, et jõledalt segab, kuidagi ei klapi. Iga kord erinev grimeerija paneb ka… üks paneb ühtpidi, teine teistpidi… ja mõtlesin, et ma ei pane seda üldse. Lõppude lõpuks oma poeg on lavastaja, võin ju ära põhjendada, miks ma seda enam ei tahtnud. Võtsin ühel ilusal etendusel tuka ära. Ja kõik need daamid, kes seal mängivad — mitte ükski ei pannud tähele, et mul ei ole tukka! Ma ei räägi meesnäitlejatest, aga naised, kellega me oleme ninapidi koos!

Nõukogude ajal, kui materjalidega oli väga raske, siis leiti igasuguseid jubedaid tehismaterjale, millesse sa näitlejana pidid ennast sisse toppima, higistama. Aga sa ikkagi allutad ennast, oled kohustatud, kui kunstnik on tegelast niimoodi näinud. Ei saa ju ka nõnda, et „ei, ma ei pane seda selga”.

K. H.: Mis teid näitlejana kõige rohkem „toidab” — elu? kunstid?

Ennekõike ma jälgin elu. Näiteks välismaal püüan igal võimalusel pääseda kuhugi, kus on võimalik näha kas mingit nii-ütelda elu pahupoolt või midagi kummalist. See üldine mulje, eluolu rikastab mind, on palju olulisem, kui et vaatan hiljem kodus: selle asja tõin Kanadast.

Vene ajal käisin kinoliidu kaudu Pariisis ja grupis oli ka üks härrasmees Vanemuisest. Tema ütles mulle, et kuulge, aga läheme pornokinno. (Ita hääl muutub poolsosistavaks.) Ma ütlesin, et no lähme, aga ärme kellelegi ütleme. Otsisime siis niisuguse kino, kus oli ainult neli rida, toolid olid vastu põrandat ja nii laiad, et kaks inimest mahtus vabalt ära. Ja seda pornokat, mis sealt tuli, võis siis saalis partneriga järgi teha. Kui me sealt välja tulime, siis me vist viieteist minuti jooksul kumbki ei vaadanud teineteisele otsa ka. Häbi oli…

Olen käinud nii Inglismaal kui Prantsusmaal. Ja kui ma tagasi tulin, siis mitmed küsisid, et no räägi, mis on siis erinevus. Ma kirjeldaksin seda kuidagi nii: kui ma kõndisin Pariisis päeval, siis olid kõik ametlikud, inimeste vool läks metroosse, kauplustesse, igale poole, keegi ei tõuganud kedagi, ainult „pardon” ja „pardon” ja „pardon”. Aga kui kell lõi seitse õhtul, hakkas see linn äkki nagu mulksuma, niimoodi halvas mõttes kutsuma, igatsema. See päevase ja öise Pariisi erinevus oli mu jaoks väga märgatav.

Inglismaal oli ka päeval kõik väga soliidne, natuke hoitud, ülimalt viisakas. Aga kui õhtu saabus, siis olid kõik aknad äkki kaetud, inimesed elasid oma elu. Ja kuhu ma ummisjalu tagasi läheks, oleks muidugi Inglismaa.

Aga mis on kõikidel maadel sarnased, need on lapsed ja koerad. Pariisis ma käisin koertekohvikus, kus peeti koerte sünnipäeva — need ehitud koerad, rääkimata daamidest, kes koertega tulid. Fantastiline.

R. B.: Õuedaamist sa rääkisid, et nägid teda bussis? („Õuedaam”, lavastaja Roman Baskin, 2004).

Mustamäel on üks haruldaselt perfektne kuju. Naine, kes on nähtavasti hirmsate rataste vahele jäänud; pikk, sale naine, räägib iseendaga, alati on tal sada kotti. Nägin teda eile, vaatasin tükk aega ja mõtlesin, et kunstnik ei oskaks eluilmas kedagi niimoodi riietada.

Kui ma „Õuedaami” tegin, siis kohtusin ka temaga ja teate, mis ta mulle ütles: „Võibolla Ita Ever annab mulle ühe suitsu?” Vaat siis mind lõi jalust küll, et kuidas see võimalik on… Nähtavasti ta on kuskilt siis minuaegne või…

Või näiteks tolle muti kõnnak „Evergreen Show’s” — seda nägin äkki bussi­aknast.

Mulle meeldib oma kujudele välja mõelda knihve ja võimalusi, et nad ei oleks lamedad ja üks-ühele, et lihtsalt räägid teksti ära.

Näiteks „Pihlakaveinis” (lavastaja Roman Baskin, 2000) oli koht, kus Abby avastab jälle ühe laiba, kelle nad on kasti pannud, ja vaatab seda. Läksin koju ja mõtlesin, et oot-oot… (Ita venitab kaela ebaloomulikult pikaks), et kui ma vaataksin niimoodi. Sain selle eest aplausi.

Selline väljamõtlemine mulle meeldib, võibolla mitte päris töö alguses, aga kui roll on juba omane, siis mul tekib väikene igavuse moment ja tahtmine kombineerida. Kuigi mõni partner on selliste asjade suhtes väga tõre.

Mäletan Moskva ajast, et meie õppejõud ütlesid ikka: „A gde že postupki?” Ma ei oska seda isegi eesti keelde panna, aga sisuliselt… need knihvid või nipid, mis teevad kuju elavaks, annavad talle hinguse.

R. B.: Nagu Panso ütles, et Hamletit tehes pead teadma, kuidas ta lipsu ostab.

Aga ma pean ütlema, et karjääri jooksul on mul vähe kehvi rolle olnud.

R. B.: Sul on lihtsalt hea näitlejafantaasia. Keegi ei viitsi enam mõelda, kuidas tegelane kõnnib, istub, astub, kleiti kannab.

Jah, mina sellega tegelen. Ja nii mäletan, kui vana Jüri Järvet ütles: tead, roll algab jalgadest. Kui kuju võimaldab, siis mulle meeldib väänata, välja mõelda. Sellepärast mul ei õnnestu ka näiteks kuningannad, ma ei armasta neid rolle.

R. B.: Gertrudi sa ei meenuta kohe üldse.

Ei, mulle on ta nii kauge ja võõras ja ma ei vaimustu temast. Kui ma oleks kunagi saanud mängida Leedi Macbethi — vaat see oleks olnud juba midagi muud.

Oli küll „Kuningas Lear” (lavastaja Priit Pedajas, 2001). Niisugust kingitust ei tule vist näitlejale ka kord saja aasta jooksul. Lootsin sellest rollist väga palju, aga ma ei saanud üksinda hakkama ja mul polnud tuge. Peatähelepanu läks tol korral välisele efektile, veele, mis oli väga uhke muidugi ja mängis kahtlemata kaasa. Aga mina jäin Learina nõrgaks, nagu kriitikagi ütles: olin oma narriga nagu ema pojaga. Selles on palju tõtt, see on õige märkus.

Sellest rollist mul oli väga kahju. Kuigi lavastus läks kohutava menuga, vast seetõttu, et naine mängis kuningat ja väliselt oli kõik väga efektne ja võimas.

R. B.: No mingi kuninglikkuse said sa kätte.

Aga ma nägin sellega põrguvaeva! Juba üksnes teksti omandamisega, sest ta on värsis ja teda on nii palju. Lausa kodus õppisin, teisiti ei tulnud välja.

K. H.: Kuidas teil tekstiga üldiselt on — kulub ta proovide käigus pähe või vajate eraldi õppimist?

Osaliselt tuleb loomulikult proovide käigus, aga kui on ikka palju teksti, siis tuleb kodus ka vaadata. Siiani mul ei ole õnneks teksti omandamisega erilisi raskusi, kui just kujul pole mingi väga eriline sõnaseade.

Kui ma olin noor näitleja ja Aino Talvi mängis oma suuri rolle, siis oli loomulik, et kasutati etteütlejat. Talvi vaatas partnerit ja lasi sõrmedega etteütlejale nipsu. Meil oli ka väga kihvt etteütleja, endine näitlejanna Anne Kasemets. Kui hiilgavalt ta Kaarel Karmile Vargamäe Pearut ette ütles!

R. B.: Su üks tohutu trump on see, et suudad võtta tekstist maksimumi. Teksti andmise ja puänteerimise tehnika on fantastiline. Esiteks, et sind on viimase rõdu viimasesse pinki kuulda, see on puhas tehnika, aga sa ütled, sa ei räägi. Sellega sa saad naljad kätte, suudad võtta välja autori vaimukuse.

Miks Anthony Hopkins kordab kolm tuhat korda ühte lauset — siis ta suudab tekstist välja võtta maksimumi!

Miks Hopkins kolm tuhat korda kodus kordab — sest kui ta läheb proovi, siis tal on tekst absoluutselt alateadvuses, ta ei pea sellega vaeva nägema!

R. B.: Minu kui lavastaja jaoks on Itas kõige tähtsam, et ta suudab mõtet kanda.

No kas ma alati suudan ikka…

R. B.: Ega sa laval naljalt ei räägi sellist juttu, millest sa aru ei saa.

Olen sunnitud olnud rääkima küll.

Aga kuidas ma rolli teen… vaat ei oska selgitada, jään jänni.

R. B.: Sa ei peagi! Kas jooksja seletab, kuidas ta 100 meetrit jookseb?!

Ja kui ma kõik endast ära räägin, siis on saladus kadunud. Nii nagu ma ei salli ekskursioone, kes tulevad teatrisse: „Oi, mis see teil on? Ah see parukas…” Ma kohe vihkan seda ja olen ka avalikult öelnud. Vastatakse, et ei-ei, tuleb näidata inimestele.

Peab jääma mingisugune müsteerium. Ma ei taha näha, kuidas mustkunstnik saeb kastis naist pooleks. Milleks mul seda vaja teada on?! Ma lähen ja naudin seda.

K. H.: Aga rollid, mida te pole tahtnud mängida?

See periood, kui me mängisime August Jakobsoni… ja üldiselt need lood, kus olid parteilaste liinid, mis olid minule isiklikult nii neetult kauged. Mäletan, kui Mikiver lavastas Gelmani „Tagasisidet” (1978), ma olin parteilane. Naine, kes muudkui nõudis. Ja Mikk ütles, et tead, nii sitt roll, aga sa pead pisarad välja võtma, katsu kuidagi pingutada… Ja ma nutsin!

K. H.: Kas näitleja saab mängida tegelast teda sisimas põlates? Või ikkagi ainult mõistmisega?

Ikka täielik poolehoid on osa suhtes, ükskõik, et see võib tekitada vaatajas trotsi ja pahameelt.

T. O.: Kui sa noor olid, kas sinus oli mingi selline mootor, et ma pean saavutama, pean jõudma kuskile?

Ei, ei ole olnud sundi, et ma pean kuskile jõudma. Mu loomuses eriti ei ole ka sellist tungi. Või ehk see ilmneb ainult siis, kui ma olen iseendaga üksinda, iseenesega dialoogis. Nisukesi kordi on olnud küll, jah.

K. H.: Pöördelised hetked, etapilised rollid?

Üks pööre on ilmselt seal, kus lõpevad nii-öelda naiste rollid ja hakkavad tugevad karakterrollid. Naiste rollid võivad ju ka muidugi karakterrollid olla, aga mõtlen just niisuguseid naisi, nagu oli Tammsaare Karin.

Mul on kahju sellest, et kui ma olin naiste mängija, siis olid repertuaaris „Martad” (Eino Aldi „Marta”) ja niisugused värgid. Aga no see oli aeg, ta lihtsalt oli, sinna ei ole midagi teha. Ja need lood said ka väga edukalt mängitud. Nii et ma ei oskagi kurta.

T. O.: Sa oled kunagi öelnud, et kui sa Karinit mängisid, siis Heino Mandri tuli sulle ütlema, et Ita, sa mängid küll hästi, aga sa mängid valesti. Ja siis sa ütled, et vaat sellest ütlemisest sa aru ei saanud. Kas sa tõesti ei saanud aru?

Ei, ma tõesti ei saanud aru. Ta ei põhjendanud ka. Ja ma ei saanud aru, mida ma valesti mängisin, miks ma rolli valesti tegin.

T. O.: Aga põhimõtteliselt sa sellest ütlemisest saad aru — hästi, aga valesti?

Nojah, ma võin kuidagimoodi aru saada. See tähendab nähtavasti, et sa ei ole materjalist tervikuna või kogu loost aru saanud.

Vaat seesama „Augustikuu”. Vaatasin filmi (režissöör John Wells, 2013) — võrratult mängivad muidugi! Ja Meryl Streep tegi rolli mu meelest õigemini kui mina. Violet on ju kogu aeg uimane, tablettide mõju all ja Meryl Streep mängis teda terve filmi sordiini all. Või siis naeris lollakalt. Või läbi selle naeru piidles kedagi. Ta ei läinud hetkekski äkiliseks nagu mina teises vaatuses. Mis minu meelest oli jube õige, sest see kuju ongi kogu aeg mingis vines.

T. O.: Sa oled üdini näitleja, aga on sulle oluline ka, et miks on võetud see tükk teatrisse ja mismoodi me peaksime seda lavastama, nii et sellel oleks õige mõju? Et meil on mingi ühiskondlik missioon. Või on see sulle võõras?

Ta ei ole võõras, aga niisugune lähenemine on minu jaoks kauge. Ma ei mõtle niimoodi.

T. O.: Aga kas sind ei pane muretsema, et su mängul on teatav mõju vaatajale, tema käitumisele?

Aga kuidas ma seda tajun? Kuidas sa tajud, et sa mõjutad vaatajat? Mina ei taju…

T. O.: Kui ma sind saalist vaatan, siis üks sinu tugevus on, et sa täidad lava sellega, et sa tead, mida sa väljendad. Ei saa nii olla, et sa ei tea, mida see ühiskondlikult tähendab?!

Aga ma seda nii targalt enesele ei selgita. Nisukeste sõnadega.

T. O.: Kui sa saalis istud, vaatad sa tükki või vaatad sa rolle ja näitlejaid? Et palju sind tõde või vale huvitab?

Vaatajana ma olen võimeline nägema tervikut. Aga vaatan ikkagi konkreetselt, kuidas näitleja on selle rolliga hakkama saanud.

T. O.: See „hakkama saamine”, tähendab see näitlejameisterlikkust või elulist tõde?

Mõlemat. Vaatasin „Vendi Karamazoveid” (lavastaja Hendrik Toompere, 2015). Mul jäi natuke segane ettekujutus asjast tervikuna. Aga vaatasin näiteks Mait Malmstenit, teda kui näitlejat, kes saab suurepäraselt selle rolliga hakkama, ja kuskilt see inimene, keda ta kehastas, tuli mulle lähedale.

Käisin vaatamas Marika Vaariku Savisaart („Savisaar”, lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, NO99, 2015). Tema on ka üks ürgne näitleja… Nägin kõige viimast etendust — pärl, lausa pärl! Kuidas ta mõtet kandis, kuidas ta rääkis — NIIMOODI, KÕIK TULI SULLE SAALI KÄTTE (Ita räägib suurtähtedega nagu kõnetehnika õpikunäites) — see hämmastas mind. Ja kuidas ta silm rääkis, ta oli üleni haaratud sellest, mida ta tegi.

Teine näitlejanna, keda ma imetlesin, oli Siina Üksküla, kui ta mängis Maria Callast („Maria Callase meistrikursus”, lavastaja Ülo Vilimaa, Endla, 1997). Ma olin täitsa pahv, kui priimalt Siina seda tegi! Läksin teda tänama lava taha ja ta näitas mulle oma osaraamatut — see peaks minema arhiivi! Kõikvõimalikes värvitoonides olid ära märgitud erinevad keeled ja värgid. Ja see roll jäi ilma igasuguse üldise tähelepanuta. Ma ei tea, kuidas neid asju hinnatakse, aga tookord ma olin küll solvunud.

Ja minul oli ka umbes taoline osaraamat, mu enda „Kuningas Lear”. Aga selle ma kinkisin ära, kui mind hiidlaseks löödi. Tookord Hiiumaa keskraamatukogu juhataja palus, et kas ma tooks mõne väga erilise osaraamatu. Aga mul on siiani alles väga huvitav „Pikk päevatee kaob öösse” osaraamat.

Samas vaatan vahel mõnd hästi tehtud rolli ja mõtlen julmalt ja häbematult, et oot-oot-oot, niisugusi intonatsioone, žeste, pilke ma olen juba näinud, et sellelt andekalt inimeselt ma ootaks ikka rohkem.

Ja on ka selliseid kordi, kus lavastaja ühes proovis ütleb näitlejale, et tee mingi nisukene liigutus. Näitleja teeb ja jääbki tegema. Meil on mitmekümnes etendus, ma istun lava kõrval ja mõtlen: miks ta niimoodi teeb?! Sel žestil ei ole mingisugust seost rolliga, kukub omaette kuskilt ja on nii vale, nii kole, nii räme, ei sobi sinna üldse. Ja näitleja teeb seda nii saamatult…

Vaat see on see näitleja tähelepanu… lavastaja ilmselt oli oma märkuse juba järgmises proovis unustanud.

T. O.: Oot, aga see, mida sa praegu räägid, sa räägid ju elutõest. Sa ei räägi ju lavatõest?!

Aga need peavad minema kokku, peavad olema sünkroonis. Nagu Panso ütles: aga kuidas on elus? Hea küll-hea küll, teeme niimoodi, aga — kuidas elus on? Kuidas ma elus käitun? Kas ma elus teen niimoodi?

Kui tekst ütleb, et ma pole siin kakskümmend aastat käinud, siis ma ei saa ju tulla lavale, nagu oleksin kaks tundi tagasi lahkunud?! Või ma ei saa pitskindas käega veiniklaasi serva puhastada. Need on pisiasjad, aga need moodustavad kokku rolli. Ja siis tuleb õhtul Salme saali, helistab järgmisel hommikul Lindale, ütleb: kas sa tead, mis ma käisin vaatamas, see oli nii õudne…

Vaat mina olen selle suhtes tõhk näitleja, et ma püüan oma kuju vooderdada pisiasjadega, natukene siit savi ja natukene sealt. Muidugi, me keegi pole kogu aeg originaalsed, kõik kordame ennast näitlejana, aga pisiasjad panevad kuju elama.

Kuid on näitlejannasid, kes kangesti tahavad, et kui ka ei ole midagi tunnustavat öelda rolli kohta, siis ikkagi pärast etendust publiku seast keegi ütleks (Ita hääl muutub sosinaks): küll sa nägid hea välja! Vaat sellest mul on väga kahju.

T. O.: Sul ei ole kunagi olnud mõtet, et hakkaksid lavastajaks…?

Ei!!! Üleüldse, absoluutselt, mitte sinnapoolegi. See puudub minus täiesti.

Ma olen läbi ja lõhki näitleja ja kõik arukad arutlused… need ma kuulan ära ja kui olen võimeline sekkuma, võin sekkuda, aga ma tegelen iseendaga, oma rolliga.

Toon alati võrdluseks Kersti Kreismanni, kes väljendab oma mõtet niivõrd selgelt, arusaadavalt, arukalt. Aga mina, ma jään jänni. Ma olen teist tüüpi. Ma olen lihtsalt näitleja.

K. H.: Olete palju kordi rõhutanud, et vajate lavastajat. Miks? Mis teeb lavastajast „oma” lavastaja?

Mis teeb „oma” lavastaja? Ma taban viiendal-kuuendal lugemisproovil ära, kas lavastaja on võimeline aitama näitlejat, kas ta on võimeline nägema tükki tervikuna, kas ta mind erutab, paneb juurdlema rolli üle. Sest mina kui näitleja ei oska vaadata tervikut.

Ma olen nii süngelt näitleja selles mõttes, et terviku nägemine tuleb võibolla päris lõpus, kui tükk hakkab välja tulema, on juba eelpeaproovid. Siis ma hakkan tajuma tervikut. Aga sinnamaani ma tegelen iseendaga, sobitan ennast kuidagi teiste sekka.

Tegime „Kolme pikka naist” (lavastaja Priit Pedajas, 1997). Super tükk, super rollid. Ja andku mulle Priit Pedajas andeks, aga ta ei avanud seda meile üldse nii huvitavalt, nagu me selle pärast omavahel selgeks tegime. Ta läks nagu latvu pidi ainult. Kas ta oletas, et näitlejad töötavad ise selle välja, või…

Olen teinud kaks tööd Šapiroga, ühe Maria Ossipovnaga [Knebel]. Ja ma sain nendest kuidagi kergemini aru. Kas see tuleb sellest, et ma olen ise poluvernik, selline pooleestlane, poolvenelane, või Moskvas õppimisest, aga taban neid kiiremini.

Aga miks ma vajan lavastajat? Sest ma ei usalda ennast. Ma loen ja tajun, et mul ei ole päris õige arusaamine, ei taba päris õigesti seda asja. Aga kui ma esitan lavastajale mõne küsimuse ja ei saa sealt vastust, mis mind rahuldab, siis tekib kohe tõrge ja ma ei usalda teda enam jäägitult. Ja kui ma näen, et lavastaja on nii nigel, et sealt midagi ei tule, siis see ajab mind marru ja ma hakkan ise tegema, kui roll seda väärt on.

Kui näiteks Grigori Kromanov hakkas meil tegema lavastust, siis esimene küsimus oli: aga milline on pealisülesanne? Läbiv tegevus? Katsuge nüüd küsida esimeses proovis lavastajalt: aga vabandage, mis on selle tüki läbiv tegevus? Mis on selle tüki pealisülesanne?

Ja üldse vihkan ma lavastajat, kellel ei ole huumorimeelt.

Kurb töö oli selles mõttes „Hiilgav!” (lavastaja Ingomar Vihmar, 2009). Valmistasin seda rolli põhjalikult ette, uurisin ajastut, tausta, teisi lauljaid, kes tolle lauljannaga koos esinesid. Aga proovis me läksime lavastajaga konflikti ja see lavastus läks hambutult ja nihu. Ma olin ahastuses, mul oli tunne, et saadan kõik kuradile. Ma ei ole üldse agressiivne näitleja, olen pigem vait, aga mind ajab nii õudselt närvi, kui ma lavastajalt mitte midagi ei saa. Ja niimoodi me tegime omasoodu.

Nojah, lõpuks tükk läks hirmsa menuga, sellepärast et Ever mängis seda niivõrd heas mõttes lollilt, pidi oma hääle ära röökima, et see roll välja mõelda. Ma ei taha ennast kiita, aga see oli küll minu teene, et see tükk läks. Takkajärgi on mul kahju mõlemast, nii lavastajast kui endast. Ma ei süüdista lavastajat, süüdistan olukorda, mis tekkis, et talle määriti see lugu lihtsalt kaela, ta pidi seda tegema, millest ta ei saanud ise midagi aru.

Ka „Tuhk ja akvaviit” (lavastaja Priit Pedajas, 2013) on olnud üks ajude ragistamine, kuidas ennast läbi raiuda, et roll elama hakkaks. Priit Pedajas võib teha suurepäraselt Kõivu ja kõike-kõike, aga niipea, kui ta tahab teha tükki, kus on tegemist naistega, naiste psühholoogiaga, jääb ta jänni. See maailm on talle võõras, kauge.

„Küll lavastaks, kui teaks, kuidas tahetakse,” ütles vana Särev. Ja ta tegi ilusaid lavastusi. Tal oli üks oskus — valida näitlejaid õigesti. Vaat see oli vana Särevi voorus. Ta võis istuda saalis ja magada või kohvi juua, aga näitlejaid oskas ta valida ja näitlejad tegid talle ilusa lavastuse.

R. B.: Gunnariga [Kilgasega] sul oli hea klapp?

Jaa, Gunnar oli tark, arukas lavastaja, klappisime hästi. Ta nägi tervikut, oskas näitlejat aidata, oli maitsekas, temaga oli lust töötada ja ta lavastused läksid ka väga hästi. Meie koostöö sujus suurepäraselt. Ta pani mu „Piparkoogileedis” (1990) isegi laulma. Ja küll mulle see lugu meeldis, osa meeldis, sain sellest nii hästi aru. Ja seal ei olnud peaaegu korda, kus ma ei saanuks aplausi, kui esimest korda sisse tulin. Krjukov ütles niimoodi, et tead, ma ei mängi sinuga üldse. Ma teen või tina, aga sina tuled ja on aplaus.

Muidugi see kõditab näitlejat, see on meeldiv, see teeb näitleja elu kuidagi rikkaks ja kauniks. Kui ma tajun, et see on õige ja see on kümnesse ja meeldib publikule ja mulle ja kui sa siis täie rinnaga lähed… see on nauditav.

R. B.: Kes veel: Panso, Mikk [Mikiver], Šapiro. Ega sul väga palju rohkem olegi neid? Toomperega sa ei klapi üldse.

Panso, Mikk, Šapiro. Ega ma sinu puhul ka väga ei tagane, sa oled arenenud päris korralikuks lavastajaks… (Itsitab.)

Toomperega me ei klapi jah. Ma ei ole tema näitleja ja ta ei kasuta mind.

R. B.: Sa oled psühholoogilise põhjaga näitleja, ootad psühholoogilist analüüsi. Sind ei aita, kui öelda, et seisa siin pea peal ja seal ühe jala peal.

Jah, siis ma jään jänni.

Olen Merle Karusooga teinud ainult ühe lavastuse („Vombat”, 2009) ja pelgasin teda kangesti. Ja siis ta ütles ühel ilusal päeval, et nüüd teeme etüüdi. Mõtlesin, et püha Jeesus, mismoodi see peaks välja nägema, ma ei teinud Moskvas ka etüüde, sest läksin sinna hiljem, kui etüüdid olid tehtud. Ütlesin Merlele, et ma ei tea, mismoodi ma pean tegema. Merle ütles, et räägi oma sõnadega, mida see kuju ütleb. Püüdsin ja rääkisin ja ta jäi rahule, ja ma pean ütlema, et meie koostöö klappis päris toredasti ja sain ilusa pisikese sutsaka tehtud.

Ma üldse imestan, miks mind ei kasutata lastetükkides ja episoodides. Lastetükkide puhul ütles mulle üks lavastaja kunagi, et sa oled nii tuntud näitleja, et sind ei saa lastetükki panna. See pole prestiižne?!

R. B.: Sa ju mängisid präänikut…

Teepakki! („Piparkoogimehike”, lavastaja Ivo Eensalu, 1991) Ja kui ma tulin teatrisse, mängisin röövlitüdrukut „Lumekuninganna”, lavastaja Ben Drui, 1959). Aga rohkem pole ma vist lastetükkides mänginud, kuigi alati olen tahtnud.

K. H.: Kas lavastaja võib sootuks takistus või segaja olla?

On niisugusi momente olnud. Kus sa küsid lavastajalt, et siin on sõlmkoht, kas see peaks olema sellele kujule takistuseks või on see üleminekumoment järgmisele teemale? Ja kui ta ütleb, et ei-ei, tead mis, seda kohta ütle valjemalt. Vaat siis on möödarääkimine. Neid juhuseid on. Hea küll, ma võin ju kõvemini öelda, aga mis selle kõvema ütlemise alltekst on?

Vaat siis ongi nisukene jama, et saad aru, et sealt ilmselt sellele küsimusele vastust nüüd ei tulnud. Tähendab, pead ise hakkama nuputama. Kas lähed õigesti või satud valele teele. Üks kahest.

On ka muidugi väga toredaid partnereid, kes oskavad aidata. Vaat huvitav, ma ise ei ole partnerile ütleja, et kuule, mis sa arvad, kas sa ei võiks seda teha nii. Näitleja peab teisele näitlejale ütlemisega olema väga ettevaatlik, peab alati väga-väga mõtlema, kuidas öelda.

K. H.: Aga kui teile öeldakse?

Kui mulle öeldakse, ma kuulan ära, võtan vastu. Aga minust ei ole ütlejat. Ja ma isegi ei oska öelda, miks ma seda ei tee. Vist mingisugusest pieteeditundest, sest osa kujundab tema, ja minu nägemus võib olla ikkagi mööda. Ma võin anda mõne detaili võibolla. Kui mõni näitleja küsib, siis ma olen küll öelnud, et proovi-proovi!

Aga sisuliselt ma ei saa partnerile ütelda, sest ma ei ole eneses kindel, tema ju teeb rolli ja temal on ikkagi suurem ülevaade.

Ise võtan küll vastu, jaa, hea meelega. Ja mulle on tuldud palju ütlema. Et kuule, ära sa nüüd niimoodi küll tee, tee ikka niimoodi. Ma kuulan ära ja siis mõtlen ja seedin, kas nii või naa… Olen avatud ütlemistele, aga ise väga kidakeelne ütleja.

K. H.: Lavastaja, kellega tahaksite töötada? Või oleks see pigem materjal, mida tahaksite teha?

Võibolla Nüganeniga tahaks teha midagi, aga ma ei ole tema näitleja. Ja ma ei teagi, miks ma ei ole tema näitleja.

Aga materjal… jaa, ma oleksin nõus mängima mingit natukene groteskset, mahlakat tüüpi. Kus oleks võimalus natuke üle pakkuda, sest eks ma olen niisugune näitlejatüüp ka, et mind tuleb vahel ohjes hoida. Mulle on öeldud küll kriitikas ja ka muidu, et sa mängid üle, natuke palju, natuke paksult. On olnud nähtavasti rolle ja perioode, kus see on probleem olnud. Mulle tegelikult meeldib pedaali põhja panna, kohe naudinguga teen seda.

K. H.: Kes on hea partner? Mis teeb partneri heaks?

Meespartnerite puhul on mulle üsna oluline, missugune partner mängib. Kui on inimesena, mehena meeldiv, siis on lihtne, kohe haakud. Aarne Üksküla on selline unikaalne partner, kellega tekib kohe kontakt. Ja näiliselt ei tee ta mitte midagi. Teine punnitab… Absoluutselt sama tüüpi partner oli Ants Eskola. Mikk Mikiver. Rein Aren. Miks Aren hakkas jooma? Aga sellepärast, et tal tuli kõik nii kähku välja! Ta tabas nii kähku osa ära ja tal hakkas igav. Kõik ümberringi alles soigusid, tal oli juba roll valmis. Jube, kui andekas Aren oli, temast kuidagi voolas see andekus. Ja muidugi oli ta ka väliselt väga ilus näitleja.

Aga kui on natukene ebameeldiv partner, siis nõuab ületamist. Kui pead mängima sümpaatiat, kiindumust, armastust, aga partner on… (kõhiseb nagu siil.)… siis pead endale valetama. Fantaseerima ja kujutama ette, et see on nii, nagu sa tahaksid, et oleks.

Einari Koppel oli väga hea näitleja, aga meie vahele tekkis nagu mingi uduloor. Me ei pääsenud teineteisele jäägitult lähedale.

Olen vaadanud ja mõelnud — kuidas mängida laval armastust nii, et ma vaatajana tõesti saan aru, et need inimesed armastavad teineteist? No sa kui näitleja, ma küsin nüüd sinult, et kuidas mängida laval armastust, et mina saalisistujana tõesti tajun — seal on armastus? Mitte kiindumus, vaid armastus. Või ütleme, et algab see kiindumusest ja kasvab üle tõeliseks armastuseks. Kuidas sa selle laval ära mängid?

T. O.: Armastus on väga agressiivne tunne…

No mis see tähendab… seesmiselt agressiivne, miks ta väliselt agressiivne peaks olema? Minu meelest tuleb armastust laval mängida maksimaalse tähelepanuga. Sest kuidas on elus? Ma räägin teiega, aga ma leian alati põhjuse vaadata, kus ta on või kellega ta on. Ma räägin jälle edasi, aga tajun, et ta on kohal. Ma istun siin, aga ta tuli tuppa. Uks käis. See käib mul kohe kerest läbi, momentaanselt, nätsti. Ma sätin ennast ju kohe hoopis teistmoodi, füüsis muutub teiseks. Ja täpselt samuti on laval. See on täielik andumus. Siis ma usun saalis.

Muidugi on erinevat laadi armastust ja erinevaid võimalusi mängida, ega ma seda ei ütle, loomulikult…

K. H.: Ütlesite ühes Anu Välbale antud intervjuus, et kui teie elus on midagi puudu jäänud, siis hellust. Olete te selle lavalt tagasi saanud?

Jah, täpselt, ma olen selle saanud tagasi lavalt, kujude kaudu, mida ma olen mänginud. Seda ma võin küll öelda. Ja meeslavapartneritelt olen ka sageli saanud nisukese toonuse tagasi.

K. H.: Partneri eksimus või improvisatsioon — kuidas see teile laval mõjub? Annab pigem energiat või pigem ei taha seda kogeda? Või sõltub see partnerist?

Ma võin partneri silmist, ainult otsa vaadates tajuda, kas ta on täna nõus minuga mängima või mitte. Üks selline suurepärane partner oli Krjukov. Ta oli niisugune improvisaator, vahel me läksime täiesti omadega sassi ja segamini, tegime üksteisele silma ja läksime edasi. Võrratu partner ja ka inimesena väga tore. On partnereid, kes on väga head näitlejad, aga eraelus väga halvad inimesed, halvasti ütlejad. Siis tuleb asi taandada sellele, et ega kedagi ei huvita, missugune see näitleja eraelus on, publik vaatab teda kunstnikuna.

Teine suurepärane improvisaator on muidugi Aarne Üksküla.

Niisugusi partnereid ei ole palju, nad peavad olema hea huumorimeelega, kõige paremas mõttes lapsemeelsed.

Ja teise partneriga tee või tina, sa ei pääse talle lähedalegi. Mängite näiliselt kokku, aga tajud, et see pole see. Ja igatsed aega, kus on partner, kellega saad mängida täiega. Need on imelised momendid!

Aga on ka partnereid, kes tulevad pärast etendust ja ütlevad: seal ei olnud „ehk”, seal oli „ning”. No mis sa niisugusel puhul teed? Ütled, ahah, nojah. Ja vaatad järele järgmiseks korraks, tingimata vaatad.

Nagu Tõnu Kaljuste rääkis, et tal oli orkester, kus trubamängija oli niisugune jäägitu nooti kiinduja, et kas dirigent on ees või ei, see pole talle üldse tähtis.

Ja Kaljuste oli siis teinud ühe üllatava liigutuse dirigendina… ja ehmunud truba tegi ainult lö-lö-lö-lö-lö… (Naerab.)

Kuigi… Kui ma meenutan aega, kui tegime Pansoga „Meest, naist ja kontserti” (1972), siis ta istus saalis ja lisaks sellele, et ta kogu aeg karjus „ei kuule”, hüüdis ta ka: „Ei-ei-ei, seal on „ning”, mitte „aga”!”

R. B.: Kui mõte ei tule välja…!

Just nimelt, mõtte tõttu.

Aga konkurents, kadedus kuulub teatri juurde, eluaeg on kuulunud. Üks näitlejanna tuli pärast „Tuhka ja akvaviiti” minu juurde ja ütles: „Noh, kas te saate ikka mängida ka, või saalis on kogu aeg aplaus?” Mina olen nisuke tõhk, et isegi ei solvu sellest. Kuigi olen mänginud ka näitlejannadega, kes vaatasid partnerile otsa ette, mitte silma.

R. B.: Ega sa ise ka laval eriti kõva suhtleja ole.

Ma ei oska sellele vastata.

R. B.: Mängid oma partii ära…

Kas ma siis ei arvesta partnerit?

R. B.: Ei, sa ei lase ennast kõigutada.

Selles on tõetera. Aga kas see on egoistlik? Kui ma tajun, et partner ei tule minuga samale tasandile, siis jah…

Aga vaat seda ma ütlen, et on olemas kahte liiki näitlejaid: lavanäitlejad ja nagu Panso ütles, koridorinäitlejad. Need, kes koridoris sädelevad, ja lähevad lavale ning on korraga tühjad. Aga neid on järjest vähemaks jäänud, minu meelest.

R. B.: Kõik on nüüd laval head või?
Ega nad nüüd nii kehvad ka ole. Nii karm ei saa ka olla. Enda arvates me oleme kõik ikka head ju! Ütle mulle üks, kes ütleb enda kohta: ma olen sitt näitleja.

R. B.: Sa alustasid sellest, et sulle ei meeldi, kui kiidetakse?!

Ei, minule isiklikult ei meeldi. Aga ma ei räägi teistest. Minule ei meeldi, sest mind teeb see loiuks, lõdvaks.

Aga ma olengi väga imelik kuju. Minust on väga raske kirjutada. Nii nagu mind on väga raske joonistada ja maalida. Mul on endast üksainukene maal, mille tegi üks noor kunstnik, kui ma alles tulin teatrisse. Päris kena pilt. Suurte punaste juustega.

Hiljem tahtis mind maalida Einmann ja Põldroos ka tahtis, aga jättis pooleli, ütles, et ma ei saa sind maalida, sest sa tuled iga päev ise näoga. Sa ei ole täna enam see, kes sa olid eile. Ega ma sellest päris hästi aru saa, aga ju kunstnik näeb. Ja sellepärast ongi jäänud tegemata.

R. B.: Ma kordan, ta on karakternäitleja!

Elus ma olen normaalne inimene, ega ma elus ei ole karakternäitleja! (Itsitab.)

R. B.: Iga kord üritab uut tüüpi väänata.

Kui on rolliga tegelemise periood, käivad proovid ja osa on sul alateadvuses, võibolla sellest tingituna oled järgmisel päeval jälle teist nägu.

Aga näitlejad on kõik niisugused. Aino Talvi käis ringi nagu löhverdis, juuksed sorakil, kõik teadsid — Aino teeb suurt rolli praegu. Kui roll oli valmis, esietendus läbi, siis oli Aino jälle tipp-topp.

Mulle meeldib väga peaproovide periood. Kõik see uste paugutamine ja üksteise peale karjumine, ja grimm ei sobi ja kostüüm ei kõlba ja mitte enesega toimetulekud ja tunded, et midagi on puudu, aga mis on puudu, ei saa aru. Kogu see kuidagi võimendatud meeleolu.

Aga kui esietendus on ära olnud, siis see kohe vaibub.

Siis tormab kõik järjekordselt esile, kui ilmub arvustus. Aga see on juba teist laadi: kuule, kas sa lugesid? Ja see, kes on lugenud, aga sai halvasti arvustatud, ütleb, et ei, ma ei ole lugenud, aga mis seal öeldakse? (Itsitab.) Ma olen üldiselt paksunahaline olnud, kuigi eks ikka häirib, kui mõtled ise, et see on enam-vähem, aga kirjutatakse, et ei ole.

K. H.: On teil kunagi olnud tagasisidest, näiteks kriitikast, kasu?

Küllap ikka paaril-kolmel korral on olnud, et loed ja taipad, et ilmselt on kirjutajal õigus. Ja oled siis püüdnud seda omaks võtta ja realiseerida. Sest mina olen küll üks näitlejatest, kes loeb kriitikat, mind huvitab kriitika väga ja ma püüan sellest aru saada, et mis võiks mulle kasulik olla või millega ma ei nõustu.

Aga ma ei ole kriitikute lemmik kunagi olnud. Mind on süüdistatud ülemängimises, ülepakkumises, üleforsseerimises. On leitud, et ma kipun üle tegelaskuju raamide minema, laiali valguma.

Ma mäletan, kui Šapiro hakkas tegema „Elavat laipa” (1980) ja ma mängisin Anna Petrovnat. Proovid käisid ja kogu aeg ta võttis tüki algust. Jälle s natšala ja s natšala. Ja siis ma võtsin ükskord julguse kokku ja küsisin, et kuulge, miks te kogu aeg seda algust võtate, kas ma olen nii vilets või ei realiseeri, mida te mulle ütlete? „Ei-ei, vastupidi, mulle on tähtis, et tükk käivituks…” Mõtlesin tükk aega… et tükk käivituks… Tähendab, ma pean olema see, kes käivitab selle loo… tähendab, ma olen siis vilets ju? Ei saa siis hakkama ju? See jäigi minu jaoks küsi­märgiks.

Või seesama Maša, kelle puhul öeldi, et ta on liiga rafineeritud, ei oldud rahul. Ega ma ei saanud päris hästi aru, mis nad minu kallal norisid, ei osanud seda enesele seletada.

Aga tavaliselt viidatakse ikka, et ma kipun üle mängima ja forsseerima. Endale tundub, et vähe, ja siis vajutan pedaali põhja, selle asemel, et ohjes hoida. Ja ma kohe naudin seda, kui on võimalus üle pakkuda, mulle meeldib niimoodi õrritada, ärritada, nagu parastada, et kui öeldakse, et on vilets, siis
ma väänan veel. Ma olen nisuke jõhker.

K. H.: Aga mis on teie tugevaim külg?

Ma armastan enda juures seda, mida Pansogi ütles: armastage endas last, ärge kaotage last endas. Olen tajunud, et see laps on minus alles. Ka nüüd, vana näitlejana. Ja see mulle enese puhul meeldib, olen sellega rahul ja saan sellest väga palju. Miks ma ennist ütlesin, et ma vaatan lapsi. Ma vaatan lapsi sellepärast, et nad on nii ääretult vahenditud, nii loomulikud. Ükskõik milles — nutus, jonnis, rõõmus. Sellest lapselikust vahenditusest ma alustan oma rolli, sellest lapsest minus hakkan rolli kasvatama, et ta saaks täiskasvanuks. Selle tõttu ma ei tahagi anda intervjuusid, kus pean enesest kõik ära rääkima. Minus peab säilima see laps kõikide oma kapriisidega, kõikide oma vahenditega. Ja mulle tundub, et see on minus alles. Ja selle eest ma olen küll tänulik, kas saatusele või millele, ei oska öelda.

K. H.: Olete te kunagi tundnud laval hirmu, mitte närvi, just nimelt hirmu? Sir Laurence Olivier on oma mälestustes rääkinud, kuidas ta mitu aastat paaniliselt kartis lavale minna.

Närvi muidugi. Aga pärishirmu… Küll ei tule ette.

Väga palju aastaid tagasi angažeeriti mind rahvasaadikuks, milles ma põrusin väga edukalt läbi. Aga mäletan, et sel ajal, kui ma läksin lavale või ootasin oma etteastet, siis ma mõtlesin küll: issand, kui hea — mind ei saa siit mitte keegi kätte! Ma olin nii õnnelik selle üle, sest mind rünnati siis igatpidi, mis mulle üldse ei sobinud. Ma ei sobi üldse poliitikasse.

R. B.: Uba on selles, et näitleja peab laval ennast kehtestama, ta peab saalist üle olema.

Ära hirmuta, ma ei oska niimoodi enam üldse lavale minna…

R. B.: Ja Olivier ei suutnud ennast kehtestada, sellepärast ta käis kaks tundi enne etendust tühjal laval ringi ja karjus: „Ma teile raiskadele näitan!”

Mäletan, kui Karm mängis Pearut ja viimastel etendustel ütles, et ei taha enam mängida. Miks? Vaat seal oli mingi hirm, et ta ei suuda ennast kehtestada. See võib jube tunne olla. Ega see minust kaugel ei ole, ma kardan.

K. H.: Kuivõrd teid mõjutab publik? Et täna on hea publik, soe publik, ja teisel päeval tõrjuv?

Jaa, see on koheselt tunda, mõne minuti jooksul. Haak publikuga kas tekib või ei teki. Kui on näiteks asendusetendus, publik ootab midagi muud, siis võib minna täiesti liiva, sa võid laval kasvõi tina teha, see ei kandu üldse publikuni. Mängin ma ikka samamoodi, enda arvates, teen samu trikke… ja on täielik sein.

R. B.: Mis sa siis teed, kui on sein?

Midagi ei tee, mängin edasi. Või püüan võimendada mõnda kohta, mis on eelmisel etendusel löönud. Ja täna ei löö. Kui võimendad, ainult hullem.

R. B.: Aga kui ei ole komöödia, kui on draama?

Draama puhul ei ole ma tundnud otsest vastuseisu. Tunnen seda, et publik on mul käpas. Seda ma tunnen. „Augustikuu” puhul näiteks teisest vaatusest alates kuni tüki lõpuni.

R. B.: Aga kas vahel on ka nii, et ei saagi käppa?

„Augustikuus” ei ole. Ma tajun, kuidas publik vakatab, on maksimaalselt tähelepanelik.

Kui „Augustikuu” etendus lõpeb, siis üks kahest — kas publik ei taju, et on tüki lõpp, või on saanud niivõrd täiusliku emotsiooni, et ei saa kohe momentaanselt hakata plaksutama. Aga veel mitte kordagi pole olnud niimoodi, et läheb pimedaks ja kohe on aplaus. Mitte üks kord.

Ja on kordi, kus me tuleme kummardama ja publik tõuseb momentaanselt püsti ja on maruline aplaus. Teinekord on aplaus samuti maruline, aga ei tarvitseta püsti tõusta. Aga me käime kolm korda kummardamas ja surume selle publiku nähtavasti seisu, kus ikkagi tagant hakkavad inimesed tõusma. Näitlejad hoiavad kummardades kätest kinni ja siis surutakse üksteisel kätt, et näed — siiski tõusid püsti!

Pille-Riin Purje taunib seda, tema arvates on see komme muutunud natuke labaseks, ja leiab, et selleks peaks olema erakordne sündmus. Natuke tavaks on see tõesti muutunud ja teinekord on isegi nagu natukene ootamatu. Et kas tõesti see tasub nüüd püstitõusmist…

Aga on teine asi, mis on viimasel ajal tekkinud ja mind hämmastab — et publik tõuseb püsti ja näitlejad hakkavad plaksutama publikule. Minu käsi ei tõuse. Minule on see võõras. Ma ei leia selleks põhjendust. Minu „aitäh” publikule on kummardus.

K. H.: Kas te pärast kuutkümmend kahte aastat laval oskate veel millegi kohta öelda, jah, selle sain teatrikoolist?

Ma olin siis üheksateistkümneaastane naiivsusehunnik, kui ma Moskvasse läksin! Ma ei osanud sõnagi vene keelt, ei saanud mitte millestki aru, mida need meistrid rääkisid. See, et ma käisin teatrites, vaatasin Kunstiteatrit, see oli pagas, mille ma sain. Imetlesin Jelanskajat, Sudakovi, Abdulovit kui näitlejaid ja ehk sain mingi pagasi nendelt, kui nad teistega töötasid. Aga ise polnud ma ju üheski Sudakovi lavastuses kaastegev.

Samas, küllap seal minu arusaam teatrist kujunes. Ja näitleja olemisest. Ju see Moskvast mulle naha alla läks.

R. B.: Stanislavski põhi ju ikkagi, mida Panso Eestis edasi ajas.

Jaa, võibolla rohkem ma saingi seda Stanislavski kooli Pansolt. Aga Moskva mõju on minu suhtes üle pingutatud, ma olin naiivne, avatud silmadega, sattusin sinna, ei teadnud teatrist tuhkagi. Võibolla alateadlikult küll sain sealt midagi. Griša [Grigori Kromanov] ja Panso, jah, nemad said Moskvast ikka palju.

R. B.: Aga kandmise tehnika, meil sellest enam koolis ei räägita, kuid teil räägiti.

Jah, seda toonitati, et näitlejal on väga oluline ikkagi tehnika, mis abistab.

Meile tuli teatrisse noor näitlejanna. Kuulasin saalist proovi ja ütlesin, et kas ma võin öelda, et teid on väga halvasti kuulda. „Seda ei peagi kuulma,” sain vastuseks.

Siis ma vandusin endale, et ei ütle enam iial midagi.

K. H.: Ka teie häälest on palju räägitud — et see oli nõrk ja kehv?

Kui ma Moskvas õppisin, siis õppejõud ütlesid, et teist lapsukene võib ju kunagi näitleja saada, aga kui teil oleks ka häält. Mul oli kõrge ja piiksuv ja ülimalt väikene hääl. Kuigi kui ma nüüd mõtlen, et mängisin Beaumarchais’ „Figaro pulmas” Suzanne’i (GITISe diplomilavastus, 1953), siis ilmselt mingi hääl pidi ikka olema?! Aga nähtavasti see oli väga vilets, mannetukene.

Minu hääle murdis Arvo Kruusement, kes lavastas „Rõõmu otsinguil” (1958) ja mina mängisin seal üht nõndanimetatud väikekodanlast. Naist, kes tahtis külma kappi ja televiisorit ja oli sellepärast väikekodanlane. See kuju oli niisugune räuskaja ja ennast pealesuruv. Vaat sealt see algas ja siis hakkasin käima Aili Leetva juures hääleseade tunnis. Aili Leetvaga tegin ma heksameetreid, tema õpetas mulle hingamist ja diafragma kasutamist. Arvan, et sealt sain tõuke.

Ja siis hakkasin ise ka tööle. Lugesin, mida Liina Reiman tegi. Tal oli ka väga vilets hääl, Jungholz olevat öelnud, et kuule, sa ei kõlba kuskile, pead häälega tööd tegema. Liina Reiman läks metsa ja karjus. Siis ta kirjeldas, kuidas ta lamas selili, pani raamatud diafragma peale ja siis diafragmaga tugevalt hingas. Mina proovisin ka seda, aga mõned korrad ainult, siis tüdinesin ära.

No igatahes, nüüd võin oma häälega üsna igasuguseid asju teha. Mäletan, et kui tegime järelsünkrooni „Nukitsamehele”, siis keegi oli Helle Kariselt küsinud, et mis kuradi tehnikat sa kasutasid, et see nõiamoor niimoodi häälega üles läheb?

K. H.: Mis on kõige olulisem, mille noor näitleja peaks teatrikoolist kaasa saama?

Esiteks, sõna kasutamine. Olen pidevalt küsinud, et kes teie lavakõne õpetaja oli.

Teiseks, respekt ja eetika. Et teretatakse, vaadatakse otsa, kui räägitakse, või kuulatakse vähemalt, kui sa midagi ütled. Kui ma lähen tagasi aega, kui meie teatrisse tulime, siis näiteks Eskola ja Suurorg — nende vastu oli iseenesestmõistetav respekt, nendega arvestati. On ju praegugi terve rida niisugusi näitlejaid: Kark, Ulfsak, Lutsepp.

Või seesama, et osa näitlejannasid, kes kannavad pikki tualette, pühivad kogu teatritreppide tolmu oma kleidisleppi. Või tulevad kostüümiga grimmi tegema. Koolis ju ometi õpetatakse lavalist liikumist, kostüümi kandmise oskust?

Ma leian, et niisugusi asju peaks noor näitleja teadma. See on kuidagi iseenesestmõistetav. Aga see on vist tingitud ajast, kõik on läinud kuidagi lodevaks, lõdvaks, „no ja siis”… Ja kui inimesele endale ei ole see sisse kodeeritud või ta ei oska seda tähele panna ja omaks võtta, ega siis ei ole midagi teha. Ega sa ei saa seda arusaamist kulbiga tõsta.

Ja ütlemine on kahe otsaga asi. Kannatad ise, kui ütled. Elad seda ise rohkem läbi, kui see, kellele sa ütled. Sellepärast olen loobunud.

Aga mitte kõigi puhul. Näiteks mulle jättis väga hea mulje Pääru Oja. Kui ta tuli meie teatrisse, siis esimesel korral, kui me kohtusime, ta ütles: tervist, minu nimi on Pääru Oja. Ma ütlesin, et väga meeldiv, saame tuttavaks, kolleegidena. Juba plusspunkt. Ja ma vaatan, kuidas ta tuleb teatrisse oma väikese saali suurtes etendustes, ta on sama vara kohal kui mina, kuskil pool viis juba. Minu silmis on need kohe plusspunktid.

Ja kuidagi tekib selle näitleja suhtes poolehoid.

Samas tuleb teine noor koolist. Astub koridoris vastu, mõtled, kas ütleks, et minu nimi on Ita Ever, et saame tuttavaks, te olete meil kollektiivis…

T. O.: Mingid asjad teatris tekitavad minus alati trotsi, näiteks et enne esietendust lüüakse üksteisele jalaga tagumikku…

Miks? See on ju väga meeldiv traditsioon. Üks traditsioon võib ju olla.

T. O.: Ma teen seda kõike kaasa, aga külma kõhuga.

No palju me seal oma emotsiooni välja näitame… Traditsioon ikka võiks olla. Näiteks mind solvab see, et ülevalt direktori kabineti juurest on võetud ära Ants Eskola ja Kaarel Karmi maalid. Miks? See on teater ju, jumal hoidku. Ta peab olema kuidagi törtsukene teistmoodi, mitte nagu rahandusministeerium.

Mis meil on traditsioonidest üldse jäänud? Kunagi oli traditsioon, et kui noor tuli truppi, siis koguneti fuajeesse ja kõige noorem näitleja või näitlejanna tervitas kõige vanemat. Aga see kadus kähku ära.

Vanasti oli ju ka see, et kui oli esietendus ja toodi palju lilli, siis viidi lilli Metsakalmistule. See on kadunud täiesti.

T. O.: Minu arvates on teatrist kadumas tunne, et see roll, mida ma praegu teen, on mu elu keskpunkt. Või kui võtame lavastuse teha, siis see lavastus on mu elu keskpunkt. Lavastuse kaudu lahendatakse justkui muid ülesandeid, saadakse kodust minema, et naine ei pahandaks, või tehakse oma nekroloogi nimestikku…

Mingi lodevus ja lõtvus kipub imbuma.

Vanasti ei olnud muidugi seda, et näitlejad olid hõivatud seriaalide tegemisega.

Kui näitleja paneb oma sajaprotsendilise energia ja vaimsuse seriaali, siis ta ei jaksa enam teatris maksimaalselt anda.

R. B.: Aga miks näitleja rõhu sinna paneb? Pangu rõhk teatri peale!

Ta saab sealt raha!!! (Ita lause lõpeb kolme hüüumärgiga, peaaegu „Nukitsamehe” rahalaulu helistikus.)

Vaatan mõnd meie oma teatri meesnäitlejat. Oi kurat, küll tal on kihvt osa, aga miks ta seda nii viletsalt teeb?! Ja selle taga on seriaaliväsimus. Ta ei jaksa. Kui ta peab hommikul kell seitse tõusma, minema kuhugi laua alla mängima, siis tulema kell 11 proovi, õhtul mängima etendust. Ta on selleks ajaks juba grogi.

R. B.: Teater peaks olema tõmbekeskus, et seriaalis saan rohkem raha, aga teatris on mul kunstiliselt kihvtim.

Oh jumal, nii tark näitleja ei ole, et ta niimoodi mõtleks. Näitleja mõtleb märksa labasemalt.

K. H.: Kas te ise teeksite praegu seriaali?

Jaa, absoluutselt. Miks ei. Tegin omal ajal „Salmoneid” suure mõnuga.

K. H.: Olete olnud kuuskümmend kaks hooaega ühes teatris. Mis on Draamateatris kõige rohkem muutunud? Või kuidas need muutused on toimunud?

Vaat siin ma jään kidakeelseks, ma ei ole üldse nende probleemidega tegelenud. Olen tegelenud oma tööga, oma rollide tegemisega ja ma ei ole intriigidega kaasa läinud.

Võibolla üks väikene iva on selles, et kui oli Panso aeg ja Miku aeg, siis teatris mõeldi, et meil on need ja need näitlejad, peaksime valima tükke nende ja nende näitlejate jaoks. See hoiak on kahjuks taandunud. Kolm-neli väga head ja tugevat näitlejat istub ilma tööta väga pikka aega.

Praegu on pigem tendents, et tuleb lavastaja, ütleb, kuulge, mul on see tükk. Palun teeme selle tüki. Tuleb teine lavastaja, ma tahaks teha seda tükki. Jah, palun, võite teha. Niisugust asja, et arvestataks näitlejate koosseisu ja rakendatust, ei ole. Aga head kümned aastad tagasi oli.

Vähemaks on jäänud kollektiivi kokkuhoidmist. See on ilmselt tänase päeva märk. Vanasti mindi pärast etendust või proovi puhvetisse istuma, arutama… see on praegu välistatud.

Aga kunagi pole ka niisugust asja olnud, et teater blokeeritakse kell 23 ja pead sealt välja astuma. Pead kiiruga grimmi maha võtma, et saaks ruttu minema. Sest teater on valve all.

R. B.: Siis ei ole teater enam kunstiasutus, siis on ta etendusasutus.

Jube sõna… Need on suured muutused. See on masendav! Ma ei ole enam kõige esimeses nooruses, tahan natuke istuda, puhata, võtta üks väikene veinitilk, mõtelda, rääkida partneritega, et kuidas läks. Aga ei. Pead kella vaatama.

K. H.: Miks näitlejad mässu ei tõsta?

Näitleja ei tõsta mässu. Näitleja on alalhoidlik, ta ootab. Üks näitlejanna oli väga-väga pikka aega ilma tööta. Ta oli õnnetu, me vestlesime. Ta ütles, aga mis ma teha saan. Ma ütlesin, sa oled tark inimene, leia mõni roll, mine paku näitemängu, kus on hea roll sulle… „ei-ei…”

R. B.: Kunagi Tammuriga ju ikka läks mässuni.

Tammuril läks lihtsalt joomise pärast teater käest ära.

Aga sel talvel, kui Ever oli haige ja etendused tuli asendada, siis oli ikka üsna veider, et Tõnu Oja mängis suures saalis „Aabitsakukke”. See näitab teatri repertuaari vaesust.

Ja siis on niisugused pisiasjad, mis mind noorena ilmselt ei häirinud. Etendus lõpeb, saal läheb pimedaks, lava läheb pimedaks, näitlejad peavad selles pimeduses lava taha minema. Samas tuleb keegi kummardamiseks viimasel minutil kõrvaluksest, kus on täielik valgus, mauh sisse, uks valla. Puudub austus teise näitleja vastu.

See on solvav ja häiriv. Kui pärast ütled, et: miks sa tuled, meil on ju täielik pimedus, sa teed mind lolliks… siis ta ütleb: no aga mis siis? Ja minusugusel jääb suu lukku. Ma ei oska talle kirjeldada, mida ta valesti tegi, kui ta ise ei taipa.

Need on sellised algrakukesed, millest hakkavad kuhjuma suuremad asjad ja nendega kiputakse jänni jääma. Need on minule kui näitlejale võõrad, sest ma ise ei tee nii, ei teinud ka noore näitlejana. Ma ei tea, kust ma selle kooli olen saanud, aga see teatrieetika istub minus sees esimesest päevast kuni tänaseni.

Teatrieetika põhiküsimused kipuvad teatris kaduma ja kui sa suunad, kui ütled, siis sa oled halb, sa oled kade, sa oled vana.

Muidugi on aeg muutunud, aga mingisugused eetikanormid peaksid teatris siiski säilima ja neid võiks aeg-ajalt meelde tuletada. Nii nagu Lennart Meri tuletas meelde üksikuid lihtsaid asju.

Aga miks ma hakkasin seda rääkima… hakkasin rääkima seoses sellega, et minu käes on Liina Reimani sõrmus. Kusjuures seal on ju nõuded kõik kirjas: ta peab kandma eetikat, valdama sõna, draamat, tragöödiat, komöödiat, farssi…

R. B.: Panso tagus seda: näitleja töö rolliga, näitleja töö iseenesega ja eetika. „Ma pööraksin selle isegi ringi ja ütleksin: eetika on esimene”.

Mul on väga ilus kiri ühelt endiselt näitlejannalt, kes oli aastaid meil teatris riietajaks. Ta kirjutas mulle juubeli puhul pika kirja, hämmastava kirja… mismoodi tema nägi mind teatripildis ja teatrieetikas ja käitumises ja kostüümi kasutamises.

See on nagu ood teatrieetikale tema pilgu läbi.

K. H.: On teil olnud tõsist kaalumishetke, et läheks Draamateatrist ära?

Jah, kui Panso läks Noorsooteatrisse. Mandri ütles mulle, et lähme, Volli läheb ära ja mida me ilma Vollita siin teeme, me põleme läbi. Ja ma olin juba äärepealt minemas, aga miks ma jäin, ei oskagi öelda. Kas sain mõne huvitava töö kohe vahetult pärast seda?

Mind on kutsutud mängima Viljandisse, Tartusse. Olen ära öelnud. Ja miks… ma kardan. Kardan, et ma ei saa võõras teatris hakkama. Muidugi ma ei ole nii lollilt ära öelnud, küllap olen šlikerdanud kuidagi, aga ei ole julenud minna. Kartuses, et lähen toorelt alt.

K. H.: Ju siis ei olnud ka need rollid.

Võibolla tõesti ei olnud just Juuditi-taolised rollid.

Samas, kaks korda olen teinud Vanalinnastuudios: Ülle Ullaga kahasse Ostrovski „Metsa” (lavastaja Eino Baskin, 2000) ja vana Baskiniga „Hotell Californiat” (lavastaja Eino Baskin, 2002).

Mäletan üht stseeni „Californiast”, kus me mängisime vana Baskiniga abielupaari. Mina, naine, tulen lennuki pealt koju ja Baskinil on teine noor naine juba voodis. Ja ma nii mäletan seda momenti, et mõtlesin igavene hulk aega, mismoodi naine käitub. Mismoodi see naine võib käituda, kui leiab armastatud mehe voodist noore naise? Kujutage ette, elu elanud inimene, igasugustest torudest läbi käinud ja järsku põrkud niisuguse olukorraga ja ei oska reageerida! Ja lõpuks mõtlesin — ta hakkab lihtsalt naerma! Ta on šokis.

T. O.: Aga on sul olnud lõplikku tahtmist, et nüüd ma lähen teatrist üldse minema, et aitab sellest jamast?

Ei ole. Eks mul on nisukesi mõtteid käinud küll üksinda olles ja teki all, päris selge, et on. Ja ma saan aru, et ükski asi ei ole igavene. Aga ma mõtlen jälle niimoodi, et niikaua kui mul on veel mõistust, tekst jääb meelde, suudan liikuda ja aru saada, et miks ma siis peaksin ära tulema. Ja mis ma siis teen — et siis ma vist kukun täiesti auku. Mul on sihuke tunne, et ma muutun siis hoopis teiseks inimeseks, nihukeseks sarkastiliseks, tänitavaks. Aga võibolla ei muutu.

Ei tea.

Kõigil on omad tööd, koolid, värgid. Mul ei ole kuskil pidepunkti, et kedagi aidata või kaasa tunda. Mul ei ole erilisi hobisid peale selle, et ma oskan sokke kududa ja hiilgavalt soki kanda teha. Head inimesed, kellega ma sain suhelda, on juba läind. No hea küll, olen kodus, loen, no ja siis jälle loen… ja siis veel loen… Mäletan, kui Frank Sinatralt küsiti, et mida te vabal ajal teete. Ta ütles: vaatan aknast välja.

Aga ma olen mõelnud ka niimoodi, et kui ma nüüd kaheksakümmend viis saan, et siis ma mõtlen kohe väga julmalt. Ma saan ju aru, et on väikesi vihjeid, väikesi pilke, mis viitavad sellele, et… „hmm-hmm…”

T. O.: Üks asi on see tegemise rõõm ja üksi olemise kurbus, sellest ma saan väga hästi aru. Aga kui teistpidi vaadata — kas sul teatrist kõrini ei ole?

Ei. Teatrist kõrini mul ei ole.

T. O.: Kas sul elus sellist aega on olnud, et oled mõelnud, et kirjutaks midagi?

Ei-ei, üldse, absoluutselt. Hämmastav, et Moskvas õppides ma kirjutasin pikki-pikki üksikasjalikke kirju. Kirjeldasin oma lavaliikumise tunde ja vehklemise tunde, sõna-sõnalt, pikalt.

K. H.: Aga luuletusi plikana?

Ei ole kunagi luuletanud, ei oska ka. Kui, siis mõnda roppu luuletust ritta panna, aga muud mitte.

T. O.: Kuidas sa jumalaga hakkama saad?

Väga hästi. Tõsiselt. Usun. Kuidas ma usun, see jääb minu teada, eksole. Aga usun ja käin aeg-ajalt, kahe-kolmekuuliste vaheaegadega kirikus. Ja miks ma käin? Ma lähen sinna, istun, vaatan, mõtlen. Ja mida ma mõtlen, ma ei oskagi seda seletada, aga mul on kuidagi korraga väga mõnus. Ja kui ma sealt välja tulen, siis kõik see möll, mis rinda pistab, ei mõju. On selline tunne, nagu mingist puhastustulest oled läbi käinud. Mul on vahel olnud samamoodi sümfooniakontserdil, et mingisugune puhastus käib nagu seest läbi.

Ega ma ei oskagi seda sõnadesse panna, aga see mind toidab. Istub mulle kuidagi sisse ja toidab. Ja siis igasugused intriigid ja värgid… need mind ei koti. Olen vahel mõelnud, et miks ma olen nii kaua püsinud teatris ja rolle saanud — ma ei ole kunagi sekkunud intriigidesse, afääridesse. Nad ei ole mind huvitanud. Mind on püütud kista sinna, meeleheitlikult. Mõeldud välja lugusid, nagu ikka teatris tehakse, ja pandud külge silte, aga need on kuidagi läinud minust mööda. Eks ma olen haiget ka saanud, muidugi, aga nad ei ole mulle traumat jätnud. Ja nüüd vana näitlejana võtavad need asjad mind ainult muigama. Nii et vaat niisugune sell olen ma.

Ja viimsel ajal on mulle hakanud meeldima üksinda kohvikus istuda. Olla kuskil natuke seina ääres ja vaadata elu, mis seal käib. Vaadata inimesi ja nende suhtlemist. Hiiglakihvt.

Ja tead, selles mõttes on hea vanaks saada, et on, mida heietada. Kõik hakkab kerima, siit ja sealt ja kolmandast kohast, ja korraga ei ole iseendaga igav.

Väga eredalt elatud elu on mul olnud. Igas mõttes. Küll meeste mõttes, küll joomise mõttes. Või see periood, kui ma Austriasse pidin sõitma ja kui mind talutati Pagari tänavale. Nii et eks eluslepp on andnud mulle ka kõik selle materjali kujudesse panemiseks. Sest mul on ikka olnud kohe hästi ere elu, kuidagi ikka kohe väga.

T. O.: Jumal ei pahanda sinuga kunagi?

Ei.

Küsinud TÕNU OJA, ROMAN BASKIN ja KADI HERKÜL

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: TMK



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: