Kaasaegse kunsti skeenel ei ole juubelite tähistamine just väga levinud, see on pigem tagurlike vanurite pärusmaa. Kust siis nüüd äkki juubelinäituse korraldamine mõte ja kas see oli oli sinu või Tartu Kunstimuuseumi idee?

Muuseumi. Pigem kui tagurliku idee kommentaar. Kuna Tartu linn, niipalju kui mina tean, ei soovinud algupärast projekti toetada, siis tehti retrospektiivne valik muuseumi kuraatori poolt. Seetõttu ta on selline sõbralik kogupere näitus, mitte eriti radikaalne või manifestatiivne.

Sinu varasemas loomingus ja ka käesoleval näitusel on oluline roll sinu figureerimisel massimeedias. Milliseid suuremaid muudatusi meediamaastikul oled 20 aasta jooksul täheldanud ja kuidas need on mõjutanud kunstiretseptsiooni?

Ma ei ole meediaanalüütik ega -tarbija, seega muudatuste kommenteerimiseks puudub kompetents. 90ndatel oli üleüldine olukord vähem fikseeritud kogu ühiskonnas, kui praegu peale nullindate uuskonservatismi. Seega oli meediakaaperdamine ja meedia kui tasuta lõuendi kasutamine loogilisem.

Kuskil aastatel 1996 kuni 2007 olin meedia suhtes kriitiline, mille pöörasin meediahoora poosiks. Meediagräffitiks. Samuti oli meedia tollasel kujul ühiskonna jaoks uus nähtus ja ükski teine kunstnik mulle teadaolevalt sellega siis ei suhestunud.

EKKM-i 1995 näitus meenutas, kui piinlikult naiivsed osad tollased võitlevad positsioonid ikka olid. Näiteks maalikunstnikud, kes vastandasid ennast kontseptualismile, saamata aru, et nad on ise kontseptualistid, kuna idee "puhtast maalist" on ise ju kontseptsioon.

Ma tegin esimese näituse 1996. a kevadel - enne seda olin tegelenud kirjutamise, kirjastamise, muusikaga- ja samal ajal lõpetasin skulptuuriõpingud. Siis vaatasin, et skulptuur kui kolmemõõtmiline nähtus on ammendatud, mis saab edasi, avalik- ja meediasfäär on uus potentsiaalne mõõde ja selle abil saab sotsiaalse skulptuuri teha.

Seda, et meedia kommertsialiseerumisprotsess kunstiretseptsiooni represseerib, ma ei usu. Kui kellelgi on olulisi mõtteid, küll ta neile väljundi leiab. Päevalehed ja muu meedia on kunsti suhtes täiesti positiivselt meelestatud, järeldan seda sellest, et olulisi näituseid on ebaolulised kirjutajad siiski kajastanud. Samuti ma olen oma meediaprojektiga tõestanud, et kunstil on võimalik sekkuda meediasse Kroonikast Akadeemiani.

Kas näitusel on väljas ka täiesti uusi, selle näituse jaoks loodud töid? Ja kui jah, siis milliseid?

"N400", installatsioon kolmest läbi seina pugevast figuurist on ideena aastast 2009, aga tundus sobiv nüüd teostada nii, nagu see oli kunagi plaanitud. Retrospektiivses plaanis ühendab ta kahte erinevat suunda, nähtav osa seda 90ndate lõpu - nullindate alguse trash-pop-noise-girl-art teemat ja nähtamatu osa nii-öelda "nothingoloogiat", tekstimüstikat, nullkraadilist representatsiooni, neuro-core'i.

Heliinstallatsioon "Põledes elusalt" on samuti esimest korda ja selle näituse jaoks teostatud täies mahus, ehk multichannel'ina, varem olen iseennast tühistava põleva mikrofoni heli kasutanud performance'i ja kirjastuse ;paranoia metateatri etenduste ühekanalilise videona.

Oled alati olnud interdistsiplinaarne mees, tegeledes kujutavale kunstile lisaks ka muusika, helikunsti, tekstiloome ja viimasel ajal ka kirjastamisega. Kas ma olen mõne tegevusala unustanud? Ja miks sa oled valinud põhiliseks identiteediks siiskui kunstniku oma, kas näitekst rockstaar olla poleks kasulikum?

Bowie kasutas rocki kui meediumi, Kiwa kasutab kunsti kui meediumi.

Õnneks suutsin rockstaariks olemisest hoiduda. Samas on minu uus bänd Rebel Angel justnimelt supertähepilv. See tuli sellest, et ma helikunstis ja muusikas olen viimased kümmekond aastat valdavalt sooloomingut teinud ja nüüd tulin bändi idee juurde tagasi, kuna bänd - isegi olematu - on mikroühiskond.

Kunstnikuidentiteeti pole valinud, see on inkrimineeritud. Tõenäoliselt seetõttu, et kunstivaldkond on praktiliselt kõige avatum ja ei karda kaotada identiteeti, kuna kunst võib olla ka antikunst, võib olla ka helikunst ja tekstikunst, kui muusika ja kirjanduse mõisted liiga institutsionaliseeritud või alalhoidlikud on.

Millised on loomingulised plaanid algavaks veerandsajaks?

Mu tegevus ilmselt räägib vastupidist juttu, ent tegelikult ma ei ole väga huvitatud mingite protsesside fikseerimisest. Pikemaajaliste protsesside ja eksperimentaalse praktika - loobuksin parem kunsti ja loomingu mõistetest - puhul ei kehti mingi kunstivormi nr 0009823567 määratlused, kuna see on ideoloogiline ja jämemateriaalne ruum.

Vahendustegevusena ei erine see meediast. Eksperimentaalne kunst ilmselt on väga mõistetamatu.

Mis asi on nothingoloogia ja kas see on jätkuvalt sinu loomingu teoreeriline alus, või on diskurususte ning paradigmade vallas uuemaid suundi?

Nothingoloogia ehk "eimiskindus" uurib ja analüüsib seda, kuidas eimiski, tühjus ja olematus ilmnevad. Kui rääkida kitsamas tähenduses, st selle teema kasutamise kunstina vormistamises, siis tõenäoliselt ei ole see veel lõpetatud tegevus. Aga nagu kirjastus ;paranoia ja reaalsust tühjendav tekstimaagia ja eksperimentaalne kunst näitavad, on ilmselt tulemas diskursus-affekt ja „tekst-sündmus“ vastuolude tagasipöördumatu ületamine.

Kuidas sul on õnnestunud säilitada igavene noorus, või vähemasti kuvand sellest?

"Igavene noorus" on alkeemiline idee. Kuidas seda mitte säilitada? Elada liiga palavas kliimas, kus liha roiskub, mitte teada saladust, et kommunism võidab, marineerida iseenda ideoloogilises idiotitismis, omada peas auku, kust liiva välja pudeneb. Bioloogilise vanuse ja aja mõõde üleüldse on liiga üle tähtsustatud.

Kuna juhuslikult tänasel päeval saab Arvo Pärt täpselt kaks korda nii vanaks kui mina ja mina täpselt kaks korda vähem nooreks kui tema, siis.. kui tema sai minuvanuseks, siis mina sündisin ja tema tegi mõne aja pärast selle häppeningi, et läks Heliloojate Liidu suurkogul kõnepulti ja pani pikkade juustega paruka pähe, protesteerides, et teda ei lubata enda teoste esiettekannetele sõita. Ma arvan ma peaks tegema nüüd samasuguse põhjaliku steitmenti, aga ma ei kuulu ühtegi loomeliitu ja need vist ühendavad üldse rohkem humoriste tänapäeval.