Ducktailsi (nagu ka Matt Mondanile’i teist bändi Real Estate’i) on kerge alahinnata ja kategoriseerida muretuks, nostalgiliseks kulgemismuusikaks. Ilus suvepäev, mahe meretuul, väike kabrioletitiir – olevik on hele ja tulevik kirkamgi veel. Aga Ducktails ei ole suunatud tulevikku, vaid minevikku ning kuigi tegu on hea ringisõitmismuusikaga, viib "St. Catherine" hedonistliku suveparadiisi asemel pigem mahajäetud lapsepõlvekoju või eksi majatagusesse parklasse.

Plaadil teevad kaasa James Ferraro ja Julia Holter, kelle endi muusika on Ducktailsist kordades huvitavam ja eksperimentaalsem. Ducktails on earcandy, pehmed helid, mis kuulajalt esmatasandil palju ei nõua. Ja niimoodi pealiskaudselt "St. Catherine’i" kuulates eriti palju kaasa ei saa. Mondanile’i muusika ei trügi esoteerikasse, vaid on ülimalt maapealne. Tegu on muusikaga inimestele, kel on aega või kes vähemalt püüavad võtta seda aega, mil kuulata helisid ilma mingi muu taustategevuseta. Süübimise värk. Kogu ilmaliku triviaalsuse juures läbib albumit sakraalne aukartus ("St. Catherine", "Church", "Medieval"), mis annab albumile kaalu. Noh, et kui ta oleks inimene, siis valiks sinatamise asemel teie-vormi.

Tegu pole küll Mondanile’i parima albumiga ei ühe ega teise nime alt ja kui ta kahe silma vahele jätta, ei jääks maailm seisma. Aga teda kuulates võib maailm seisma jääda või imelikult käituda küll, näiteks mulle meenus "Medieval’iga" üks Annelinna korter, kus kunagi elasin ja olin täiesti kindel, et olen seda lugu seal varem kuulanud. Aja lineaarset kulgemist arvestades pole see muidugi võimalik, aga Ducktailsi tuttavlikkuse võlu seisnebki ajas rändamise võimalikuks (või vähemalt mitte-võimatuks) tegemises.