"Roosa udu diplomaatia ümber on pärit diplomaatia ajaloost ja kahtlemata on see õigustatud roosa udu," nentis Jõerüüt, kes aga lisas, et oma 23 tööaasta jooksul on ta oma silmaga näinud, kuidas diplomaatia muutub kogu maailmas. "Eriti, kuidas see muutub Euroopas, Euroopa Liidu liikmete jaoks ja Euroopa Liidu tõttu, ja kommunikatsioonivahendite arengu tõttu. Nii et see roosa udu, salakeel ja peened tantsusammud on romantika. Tegelikult on põhiline suurest infovoost läbi närimine."

Jõerüüt rääkis, et kui diplomaatiat seostatakse vahetevahel ümmarguse jutu, keerutamise ja tihti ka valetamisega, siis selle põhjuseks on lai panoraam neist inimestest, kes diplomaatiat teevad. "Diplomaatiat ei tee ainult diplomaadid, seda teevad parlamendipoliitikud, valitsuspoliitikud, diplomaatiat teevad ka riigijuhid, kelle seas on ka kuninglikke riigijuhte," seletas suursaadik. "Nad teevad nii poliitikat kui ka osalevad diplomaatilises suhtlemises. Enda jaoks, selles laias panoraamis, olen ma õppinud ära ühe asja. Põhireegel on - ära valeta. Ja see tähendab seda, et sul võib olla väga keerulisi olukordi, kus peab valima kuidas ja mida ütelda, aga kui sind tabatakse valetamiselt, siis sind enam ei usaldata ja sa ei saa enam informatsiooni."

Jõerüüt tunnistas, et sõnaga töötav diplomaatia mõnes mõttes enam ei toimi, sest vastasel juhul poleks olukord maailmas nii käest ära läinud. "Ka Eesti poliitikud võiksid oma parteiprogramme või koalitsioonilepinguid kirjutades enne rahava ette tulekut kontrollida oma laste või pere peal, kas nad saavad sellest aru," põhjendas Jõerüüt sõna valdamist. "Sest küsimus on selles, et kas need, kes otsuseid langevatavd, oskavad formuleerida seda, mida nad tegelikult tahavad. Inimesed, kes poliitikaga tegelevad, õpivad liiga tihti ära selle, kuidas peaks ütlema ja selle käigus unustavad üha rohkem seda, mida nad tahavad ütleda. Need on kaks täiesti erinevat väljendussuunda. Ja niimoodi märkamatult inimesed ei teagi, et nad hakkavad ju tegelikult valetama."

Pagulaskriisile mõeldes on Jõerüüt leidnud põhjuse kollektiivse vastutustunde kadumises. "Kesk-Euroopa pealinnades, mugavates kabinettides, mugavusemulli sees elades läheb pikkamöödameelest ära, et ma peaks vastutama millegi eest, et ma peaks kontrollima, kas otsuseid ja kokkuleppeid täidetakse," seletas suursaadik. "On tekkinud kollektiivne vastutamatus."

Jõerüüt tajub toimuvas midagi ajaloolist - kõik toimub äkitselt, inimesed kaotavad pea, poliitikud vahetavad retoorikat nagu sokke. Inimesed ei leia toimuva kohta kohe seletust, nad näevad, mis toimub, aga ei saa aru, miks just nüüd ja praegu. Suursaadik usub, et toimuv muudab vaieldamatult midagi ja muudab Euroopat pikaks ajaks.