Jaak Jõerüüt: Eesti probleem on lollus ja matslus
"Matslusel on viiskümmend mullakarva musta varjundit ja lollusel on sada erinevat nägu. Eesti kuulub arenenud riikide hulka ka selles sektoris, ütleb kirjanik ja diplomaat Jaak Jõerüüt, vastates uue romaani "Poliitiline daamikinnas" ilmumise puhul kultuuriportaali küsimustele. Teose žanriks ütleb autor olevat poliitilise armastusromaani.
Mis on praegu Eestis tähtsaim küsimus?
Mu romaanis on üks tegelane kirjanik. NB!, mina pole prototüüp! See mees annab kah intervjuusid, ma laenan tema stiili. Eesti tähtsaim probleem on lollus ja matslus. Matslusel on viiskümmend mullakarva musta varjundit ja lollusel on sada erinevat nägu. Eesti kuulub arenenud riikide hulka ka selles sektoris.
Aga teie uues raamatus?
Sõltub tegelasest. Mõnel on selleks raha, mõnel karjäär, mõnel mängurlus, mõnel riigi teenimine, mõnel riigi petmine, mõnel armastus, mõnel üksindus ja mõnel lunastus.
Žanriks on märgitud "poliitiline armastusromaan". Osa lugejaid küsiks kindlasti, kas ilma poliitikata ei saanud, osa küsib, miks seda armastust oli sinna vaja segada. Mina küsiks geograafia kohta: miks just Eesti, Rootsi ja Itaalia?
Mul on oma lugu jutustada, romaani tegelaste lugu. Mida saan mina teha, kui mõned tegelased on poliitikamaniakid ja mõned armuvad fataalselt. Geograafiaga on nii, et eesti kirjanik kirjutab eesti keeles ikka Eestist, kuidas siis teisiti. Aga mõned tegelased suvatsesid kas sündida, tööle minna või ära kolida mujale. Mina pean oma lugusid jutustama nii nagu on, tsenseerimine või võltsimine on patt. Romaanis ütleb kirjanik Frank Kivi, et raamatute tegelased on omaette hõim, elavad kusagil virtuaalmaailmas nagu praegu öeldakse, elavad oma salajast elu, ja kirjanik on tegelikult nagu ajakirjanik, reporter, kes kirjutab reportaaže nende elust.
Kuidas reeta Eestit uut moodi?
Lollid leiavad alati mõne kasutamata võimaluse. Talumatult lollid enamasti nii totra, et ka viisakad inimesed karjatavad lõpuks: "No mida pekki!"
Kas suures erakonnas on suured manipuleerijad?
Päris kõrge klass, lausa imesta! Vaatan ja vaatan ja ikka imestan – et nad ka ei väsi! Ei au ega häbi!
Kes manipuleerivad inimestega rohkem, kas poliitikud või diplomaadid?
Üllatus, selgub, et teised inimesed, ükskõik kes ja kus! Nimetatutest rääkimata, isegi pereemad ja pereisad. Isegi lapsed. Inimesed vastastikku on vahel päris jubedad manipuleerijad.
Kas välk tuleb alati selgest taevast?
Henning Mankell, kes kirjutas need kuulsad Wallanderi lood ehk Rootsi politseiniku lood, on mitmes oma raamatu sabas manitsenud lugejaid, et romaanikirjanikule tuleb jätta tema vabadused. See tähendab, et Malmö linnas võis paista teatud aasta neljandal oktoobril tegelikult selge päike, aga kirjanikul oli vaja, et sajaks lausvihma. Ja raamatus sajabki. Nii et lubagu teadlased mulle nüüd julgelt väita, et välk tuleb alati selgest taevast! Mu romaan olgu üheks tõestuseks. Nii purustav välk kui juubeldav välk.
Viimast on kirjeldanud näiteks Mika Waltari oma romaanides. Kes sellist elus näeb, on õnnega koos. Ja keravälgust rääkimata, poliitika on seda salapärast nähtust otsast otsani täis. Mis need laest sadanud maksumuudatused, raha lennukilt külvamised, tasuta asjade lubamised ja imelised ministriteks määramised muud on kui tavalised keravälgud! Vahel saabuvad korstnast ja purustavad nii pliidi kui sahvri. Vahel sisenevad eletriliini pidi ja otse televiisorisse, nii et tukid taga!
Kas perekondades on alati saladusi?
Muidugi! Eriti pealtnäha viisakates peredes. Poliitperekondadest rääkimata.
Kas suur võit saabub sama ootamatult kui lihtne läbikukkumine?
See on dilemma. Esiteks – kui suur on suur võit, eks ju, ikka kuidas kellele. Ja läbikukkumist tunnistavad tavaliselt kõrvaltvaatajad ammu enne kui asjaosalised. Nii et viimastele pole miski selle juures nii lihtne kui publikule. Õige vastus on: nii ja naa.
Kus peitub võitude ja kaotuste mõõdupuu?
Inimeste südames. Kui süda juhtub alles olema.
Kuidas armastus lõhnab?
Uimastavalt, pööraselt. Ja igale isemoodi.
Miks armastus haavab ja põletab?
Kui armastust ei märgata, kui see jääb vastuseta. Kui see on liiga tuline. Kui see jahtub, siis põletab kummalisel kombel eriti. Kui seda on tembitud valega. Kui seda on jääkambrisse pandud. Kui sellest on saanud kohustus. Kui see on liiga salajane. Ja veel sajal põhjusel.
Mis lunastab inimesi?
Armastus. Eelmisest küsimusest ja vastusest hoolimata.
Maailmas räägitakse kliimakatastroofist ja ületarbimisest. Millisest tootest või pakendist olete teie loobunud?
Oma autost, ma pole seda mitte kunagi ostnudki. Olen eraelus ja kohati ka tööelus, isegi riiki välismaal esindades, saanud hakkama jalgratta, busside, trammide, metroode, rongide ja taksodega. Kui maa peal liikuvaid kolakaid mainida. Ning jalgsi, jalgsi, jalgsi käies.
Mida arvate renditõukerataste buumist?
Kui olin päris väike naga, käisin mingis algklassis, see oli umbes tuhat aastat tagasi, siis mõtlesin alatasa ajast, kui tulevad elektriaoutod ja muud elektriga liikuvad rattalised. Olin veendunud, et näen seda aega. Ära ootasin! Mis tulema peab, see tulemata ei jää!
Millised raamatud on praegu teie lugemislaual või öökapil?
Esiteks on nad laiali mitmes Eesti asustatud punktis ja mitmesuguste asjanduste all, peal, küljes jne lisaks lauale ja kapikesele. Neid on palju, sest ma loen alati mitut asja korraga, mõnd aeglasemalt ja mõnd kiiresti. Praegu on lugemisel Victor Sebestyeni "1946. Tänapäeva maailma vormimine", Günter de Bruyni "Auhind", Marusja Klimova "Blondid elajad", Konrad Lorenzi "Kuningas Saalomoni sõrmus", Ernst Ulrich von Weizsäckeri ja Anders Wijkmani "Come on! Capitalism, Short-termism, Population and the Destruction of the Planet" ehk viimane Rooma Klubi raport ja W.Somerset Maughami kogutud novellide ja jutustuste I köide.
PS Küsimused 4-13 on võetud raamatut tutvustavast pressitekstist.