Peeter Helme: elu läheb edasi vaatamata islamiterroristidele ja lennukompanii pankrotile ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Peeter Helme
Peeter Helme Autor/allikas: ERR

Sattusin just lugema baltisaksa valgustajate kirjutisi, kus viimased iseloomustavad eestlasi. Mõni, nagu 18. sajandi lõpus kirjutanud August Wilhelm Hupel, vaatleb meie rahvast kord etnoloogi, kord kirikuõpetaja veidi moraliseeriva pilguga. Mõni teine, nagu temast veerand sajand hiljem kirjutanud Johann Christoph Petri, lähtub pigem romantilisemast ettekujutusest, kus eestlastel oli kord ammu, vallutuseelsel ajal kõrge kultuur, kuid nüüd, 19. sajandi alguseks, on muututud barbaarseteks ja haisvateks elajateks.

Ja mõni kolmas, nagu Karl Ernst von Baer, lähtub juba üsna moodsatest ja tänapäevagi mõistes teaduslikest seisukohtadest.

Kõiki neid on olnud võrdselt rahustav lugeda. Seda eriti permanentse ja süveneva maailmalõpumeeleolu atmosfääris. Miks? Sest neid paari-kolme sajandi vanuseid tekste lugedes saab esiteks selgeks, kui üürikesed, kaduvad ja ajutised on meie uudistes valitsevad mured ja teemad. Teiseks süveneb sajandite eest kirjutatut arusaam, et mingid asjad võivad ju muutuda – eelkõige meie igapäevaelu materiaalne tegelikkus – kuid üldisemad struktuurid ei kao ega muutu.

Inimesed on ikka inimesed. Ühiskonnas on ikka mingid süsteemid, tõsiasjad ja nähtused, mis seda ühiskonda iseloomustavas ja käigus hoiavad. Alati samad on ka inimeste peamised mured ning probleemid, mille ümber ühiskonda defineerivad arutelud toimuvad.

Nendeks on siis majandus, õigusküsimused, kultuur ja oma hinge eest hoolitsemine või näiteks ka kõik, mis seondub perekonna, abielu, laste saamise ja nende kasvatamisega. Selles mõttes on ääretult lõbustav lugeda Liivimaa valgustajat August Wilhelm Hupelit, kes ei hoia kokku tinti ja leheruumi, tõestamaks, et eestlastel – ja muide, ka lätlastel – puudub arusaam neitsilikkusest ning ka ringihooramist eriliseks patuks ei peeta.

Nagu öeldud – sellist asja on rahustav lugeda. Teadmine, et meie esivanemad olid – tsiteerin nüüd Hupelit olid – "kavalad; kättemaksuhimulised, halastamatud, kuid mitte kerjuste suhtes; pilkehimulised; joomarlusele andunud; töös loiud (võib-olla pärisorjuse ja teotöö tõttu); oma eluviisidelt räpased", on rahustav. Ikka ju tore tõdeda, et võib-olla maailm ei käigi alla, võib-olla me polegi kehvemad oma esiisadest ja esiemadest, vaid maailm on alati allakäinud olnud ning meie esiisad ja esiemad olid samasugused nagu meie isegi.

See paneb asjad perspektiivi. Islamiterroristid võivad möllata, lennukompaniid pankrotistuda, ministrid ja kolumnistid ajada arusaamatut jama, aga elu läheb ikka edasi. Koos kõigi oma veidruste, ebatäiuslikkuse ja lollustega nagu alati. Lihtne tõde, aga vähemasti enda puhul tunnetan tõesti, et selle tõdemuseni jõudmiseks on vahel astuda paar sammu tagasi, otsida välja vanade autorite ajatut sõnumit sisaldavad tekstid tunda, et – võib veel elada.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerraadio

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: