Arvustus. Kaks Eesti hiphopi müüti vastamisi ({{commentsTotal}})

Krick
Krick Autor/allikas: Facebook

Uued plaadid
Krick x 5LOOPS
"Voog" (ise välja antud)
9/10
ja
Reket
"Tuule Tee" (Legendaarne)
7/10

Krick on Eesti räppmuusika müüt. Keegi räägib kusagil, et kuulis 2009. aastal MC battle-it, kus Krick tegi ajalugu. Kes ütleb, et nägi juba aastaid tagasi mingit demo, millest oleks saanud Eesti räpi hümn. Ise toetan samuti seda müüti, kuna Krick tegi 2014. aasta kevadel freestyle-i Merimelli tehnobiitide peale Orissaare paadivabrikus - parim pidu, kus käinud olen. Aga neid, kes teda tegelikult laivis näinud on või tegemistest palju teavad, on üpris vähe.

Ja ega Reket teistsugune ole. Aastal 2008 ilmus "Kajapark", mis oli väljapaistev album enda voolavuse ja ehedusega (kuula kasvõi lugu "Fin"). Aga see oli ikkagi aasta 2008 ja seitsme-kaheksa aastaga kaob vaikselt unustusse iga artist. Kuid jällegi võis kuulda kusagilt sosinaid, et uut loomingut on tulemas ja justkui Reket teeks jälle muusikat. Kuniks 2014. aasta lõpus tuli pimedusest valguse ette Tom Urb ja lõi räpiüldsuse singliga "Võit" oimetuks. Ning kadus pärast seda ühte lugu veidikeseks jälle.

Nüüd on aga nad mõlemad siin. Kaks albumit, mida on oodatud aastaid. Ootamine ei ole ehk õige sõna, sest periood on lihtsalt nii pikk. Pigem on küsitud: aga äkki? Neid kaht on aga isegi keeruline võrrelda.

Krick ei poseeri kuidagi. Ta tegi plaadi, mida ükski normaalne räppar tänapäevases hiphop skeenes ei teeks. Kuulaja tahab praegu saada suurt produktsiooni, pehmeid teemasid, tohutut varieeruvust. Kristjan Rihvk räpib aga nagu need suured nimed, kellele ta viitab loos "Klassikud". Pretensioonitult, peatamatult - selle plaadi kohta võiks öelda sama, mida öeldi Chalice'i debüüdi "Ühendatud inimesed" kohta. Krick ütleb ühe plaadiga rohkem, kui teised selleaastased räpialbumid kokku.

Ja see foon, millega on lahendatud põhjad - õrn Bollywoodi-maagia, mis mingil veidral moel tundub ikkagi nii loomulik ja täiesti naturaalne eestikeelse räpi taustale. Kõik see kokku moodustub unikaalseks räpiplaadiks, mille sarnast ei ole ilmselt isegi siinsele maastikule rohkem vaja. Sest me peame vaatama tõele näkku - Krick ei saa albumiga "Voog" tuntuks. Ta jääb samasuguseks saladuseks, see album jääb müüdiks, mida vaid mõned üksikud on näinud. Aga see teeb mulle ainult rõõmu, sest osad saladused ei peagi kunagi avalikuks saama.

Reket on vastupidi hoopis üliposeeriv. Ta tegi sellise albumi, mille iga normaalne räppar tänapäevases hiphop skeenes teeks. Värvilised produktsioonid, väga varieeruvad biidid. Ideaalne tänapäevane hiphop album, kus räppimine ei ole kuigi oluline. Lauri Tähe, Critikali ja Sander Möldri biidid on kohati nii head, et ma unustan isegi ära, et keegi sinna peale vokaali teeb. Kleepuv sensuaalsus ("Hommik"), tuules värisev spoken-word ("11:11"), kummitamajääv kommertsi ja alternatiivi piiril kõikuv pala ("Tuule tee"). See on äge. Kasvõi juba see, kuidas Sander Mölder loos "Hommik" enda biidi käima lükkab, toob ka kümnendal kuulamisel külmavärinad peale.

Kuid see produktsioon lämmatab seda muusikat veidi. Vokaal üritab kõigest väest olla esiplaanil, kuid seal on nii palju muud, mis selle enda alla matab. Ma leian küll, et see on oluline plaat Eesti räpi kontekstis ja see kaheksa-aastane paus oli täiesti põhjendatud, kuid see võiks veel kõvasti võimsam olla. Reket kasvab kõigele vaatama selle plaadiga müüdi staatusest välja. Ta tõuseb tulede valgusesse ja kellelgi ei saa olla enam kahtlust, kes ta on.

Krick jääb ikka veel müüdiks, selles ma olen kindel. Aga Reketist saab staar. Vähemalt ei jää Eesti hiphop kõigist saladustest ilma...

Krick käis külas Lauri Tähel, kus ta lasi enda riimidel voolata:

 



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: