Tom Santopietro ei paista kuuluvat "Heliseva muusika" padufännide hulka, seetõttu suudab ta kõikide lemmikfilmi loosse kohati sisse tuua ka parasjagu kriitilisust ja kohati tervendavat leebet irooniat.

1965. aastal ekraanidele jõudnud "Helisev muusika" esitab omal päikeselisel, soojal ja romantilisel kombel ülistuslaulu vabadusele ning on üks nendest vähestest filmidest, mis meeldib kõigile ja mida on näinud kõik, sülelastest pensionärideni.

"Helisevast muusikast" rohkem on tegijatele tulu toonud ainult "Tuulest viidud" ja "Tähesõjad". Kuidas siis nii läks? Kas pool sajandit tagasi oli maailm sedavõrd naiivsem paik? Tegelikult ei olnud.

Film põhineb samanimelisel muusikalil, mis esietendus Broadwayl 1959. aastal. "Pealiskaudne", "läila", "nõrk", "lootusetult vanamoodne", "manipuleeriv"- need olid veel suhteliselt leebed hinnangud. The New York Herald Tribune võttis tollal asja kokku, nentides, et etendus on liiga läila mitte ainult sõnadesse, vaid isegi muusikasse panekuks. Tom Santopietro aga väidab nüüd vastu, et kõik see, mida kriitikud pidasid nõrkuseks oli vaatajate jaoks just tugevus. Muusika, tuhkatriinulugu kloostrist pereemaks, täiuslik tegevuskoht, perfektsed lapsed. Sentimentaalne libreto või mitte, Rodgersi ja Hammersteini laulud olid ja on võimsad ning meeldejäävad. Santopietro juhib tähelepanu muusikale, mille lihtsus on petlik. Näiteks pealtnäha kolmel noodil põhinev lastelaul "Do-re-mi" aluseks on tegelikult Itaalia muusikateoreetikute Arrezo Guido ja Giovanni Battista Doni tööd, kes olid leiutanud hulga ühesilbilisi sõnu, mis vastaksid igale diatoonilise skaala noodile! Nii palju siis primitiivsest lastelaulust. Ja tühja neist kriitikutest. Muusikal purustas kõik Broadway rekordid ja 20th Century Fox ostis ära selle filmiõigused.

Fakte on ligi viiesaja leheküljelises raamatus mõistagi hunnikutes. Sellist tüüpi faktitiined fänniraamatud on üldiselt ohtlik kraam, mõõdetagu siis fännide hulka pealegi miljardites. "Heliseva muusika" loo taga on perekond von Trappi tegelik lugu ning ka filmimisel juhtus nii mõndagi põnevat, nii et laias laastus räägib raamatu autor ühe loo sees mitut teist. Info on huvitav ja hästi esitatud, raamat algabki päris algusest, kus filmi maalilisi avakaadreid võeti üles maalilistes Alpides. Keerlev ekstsentriline nunn, Julie Andrewsi kehastuses, esitab oma unustamatut filmi nimilugu. Droonideni tulekuni on aega veel aastakümneid, kogu stseen filmiti seega helikopterilt. Helikopteri rent oli aga väga kallis ja aega eriti ei olnud. 28-aastane õbluke Julie keerutas vapralt ringi ja laulis, emmates sümboolselt mägesid ja kogu maailma. Et kopteri vari kaadrisse ei jääks, sai filmida ainult ühelt küljelt ning kui kopter lendas tagasi uuele võttele tekitas ta nii vägeva tuulehoo, et habras Andrews kukkus kõhuli rohule. Ja nii kümme korda järjest. Nunnalaul viimaks purgis, põrutas kopter aega raiskamata edasi Obersalzburgi filmima perekonna põgenemist üle Alpide Šveitsi. Peagi 1,2 miljardit sisse toova filmi meeskonnal polnud kurioossel kombel nimelt ressursse, et kopterit mitmeks päevaks rentida.

Raamat on ladusalt loetav ja huvitav, tõlge korralik. Tõsi, leheküljel 352 on toimetaja pidanud ilmselt raamatu sihtgrupi hulka kuuluvat eakamat generatsiooni silmas pidades joonealuse märkusena vajalikuks seletada: "hipster – trendiinimene, nüüdisaegse džässi armastaja". Kuidas palun?
"Helisev muusika" ei ole popkultuuri üks olulisi nurgakive, see on pigem müüriks, mis kaitses kõige ebameeldiva vastu ja kaitseb tegelikult tänaseni. Santopietro teos annab õnnestunult edasi muusika ja elujõu lahutamatuid sidemeid, avab selle unustamatult heliseva loo taustsüsteemi suisa kirurgiliselt põhjaliku asjatundlikkusega ning ei upu kõigele vaatamata faktide ja legendide tulva alla.