Autahvel. Tartu teatriaasta 2015
Mihkel Trumal tõdes, et tagantjärele tundub, et lõppev aasta oli Tartu teatrimaastikul eelmisest mõneti mitmekesisem ja huvitavam.
Häid lavastusi küll jagus, aga tooksin siinkohale esile siiski vaid mõned ning seda ilma otsese paremusjärjestuseta.
“1987”, Tartu Uus Teater, esietendus 13. II 2015. a
Ivar Põllu unenäoline ja küllalt äraspidine nägemus 1987. aastast on ilmselt Tartu Uue Teatri parimaid lavastusi üleüldse (ja eks seda kinnita ka tema pärgamine sügisesel Draama festivalil). Sedavõrd fantaasiarikkalt tinglikku, ent seejuures äärmiselt terviklikku lavastust oma isiklikust varasemast kogemusest väga ei mäletagi.
"Meie oma tõde, meie oma õigus”, Teater Vanemuine, esietendus 19. II 2015. a
Ehkki Tammsaare loominguga on juba ammu kõik kümme imet ära tehtud, on siiski neid, kes jätkuvalt tema peateost puurivad ja sealt aeg-ajalt ka midagi uut leiavad. Urmas Lennuki instseneering toob elulavale tagasi ka juba surnud tegelased, mis annab suurepärase võimaluse vaadata valusa isiklikkusega tagasi elatud elule ja saavutustele, aga ka kaotustele ja vigadele. Huvitav võte, mis näib Tammsaaret taas natuke uuest nurgast avavat...
“Meister ja Margarita”, Teater Vanemuine, esietendus 7. III 2015. a
Ilmselt on “Meister ja Margarita” (Uku Uusbergi lavastuste kõrval) Vanemuise viimaste aastate üks fantaasiarikkamaid ja julgemaid lavastusi. Kuigi ainuüksi Bulgakovi sisutiheda ja äärmiselt ambivalentse romaani instseneering on juba tõeline vägitegu, siis selle lavastamisest ei tasu rääkidagi. Katrin Pärna ja Janek Savolaineni ühistöö on aga võimas vaatemäng, kus on nii sügavust, õhkkerget mängulisust kui ka teravat irooniat – ja seda nii sõnateatri kui balleti vormis.
"Üritus”, Teater Vanemuine, esietendus 28. IX 2015. a
Kuigi “Üritus” on väga uku-uusbergilik lavastus, erineb see tema varasematest lavastustest vist eeskätt seepärast, et peaosa täitja on ühtlasi ka rohkemal või vähemal määral peategelase prototüüp. Ning ainuüksi see loob juba hulga intrigeerivaid mänguvõimalusi. Uusberg sellega muidugi ei piirdu, vaid vürtsitab etendavat lugu kõikvõimalike vaimukustega – alustades erinevat laadi huumorist, lõpetades vormimängudega.
“Kesköö Pariisis”, Teater Vanemuine, esietendus 24. X 2015. a
Laiemale publikule mõeldud tantsulavastustest tõstaksin esile Michael Shannoni ja Mare Tommingase “Kesköö Pariisis” (Ehkki ka talvine “Gatsby/La Dolce Vita” oli küllaltki põnev), mida iseloomustab ühelt poolt küll ootuspärane, ent siiski äärmiselt nauditav muusika, teisalt aga mitmekihilise ja haarava 1920.–1930. aastate Pariisi ööelu atmosfääri loomine. Peale selle veel hulk suurepäraseid tantsunumbreid – näiteks Hayley Blackburni ja Brandon Alexanderi esituses.
“Veebruariöö”, Karlova Teater, esietendus 4. XII 2015. a
Kui heita pilk lõppeva aasta lastelavastustele, siis parim neist oli vaieldamatult Staffan Göthe ja Finn Poulseni “Veebruariöö”. “Veebruariöö” ei piirdu pelgalt meelelahutusega, vaid tegeleb ka küllalt tõsiste teemadega, kui vaatleb ühe lapse muresid sama tõsiseltvõetavalt kui täiskasvanute omi. Lavastus pakub küll head nalja, ent veel rohkem annab ta sügavat mõtlemisainet – ja seda nii lastele kui täiskasvanutele. Ning lõppude lõpuks on võimalik osa saada Andres Dvinjaninovi, Kärt Reemanni ning Ingrid Isotamme fantastilistest osatäitmistest.
Loe Kadi Herküli teatriaasta kokkuvõtet SIIT.
Toimetaja: Kaspar Viilup