Nohikutel on ka noorus olnud. Mõnevõrra küll teistmoodi, ometi mõnikord hea sõnaga meenutatav. Loomulikult meenutab jobu hoopis midagi muud, kui need, kes nimetasid üksteist tollal: mehed; ja praegu: poisid. Tolvan luges sel ajal raamatuid, kui õiged mehed juba käperdamise ja tatipanekuga tegelesid. Neljad-viied, prillid, hüüdnimi Paks, kehaline kolm.

On loomulik, et sihuke mäletab heldimusega, kuidas telepurgist tuli seriaal "Vestlusi vene kultuuriloost" Juri Mihhailovitšiga peaosas. Riigitelevisioon võiks igasugu poliitiliste ümarlauasaadete asemel neid korrata. Nagu ka omaaegseid Telekoole, üldse üldharivaid saateid. Ausalt, ei huvita ei noorpoliitiku, ei õiguslase inin, telekas ei pea lollusi edastama, vaid võib täiesti olla targemakstegev riist majapidamises.

Eh...

Kui ei tea, kes Juri Mihhailovitš oli, pole tema raamatuid lugenud, mainitud seriaali näinud, siis läheb see köitekene teist muidugi mööda. Või ka mitte, sest kui teile vähegi meeldivad anekdoodid professoritest, siis siin on, jah, selfikoomiks, kui moodsalt öelda. 53 aastat elupilte erinevates tehnikates.

Noorele semiootikahuvilisele – ise pole õppinud, arusaam, et otsi, mida miski tähendada võib – kuldaväärt teos. Juba erinevate joonistamisvahendite järgi võiks parajaid seminaritöid kirjutada. Selge, et sõjaväes kasutas reamees Lotman pliiatsit. Üliõpilane Lotmanil oli aga juba sulepea käepärast, oleks aga vägagi tähenduslik, kas see oli kastmise sulepea või täitekas? Täitekas oli – ja on – jube kallis asi. Räägib üht koma teist.

Veel – mille peale Juri Mihhailovitš joonistada võttis. Hüva, mõni joonistus on pühendus. Mõnda aga võiks omas ajastus lugeda ka kergeks jultumuseks, ega ikka igale poole ei sodi, dotsent Lotman! Selle järgi annab aga öelda, mis Juri Mihhailovitšile igav tundus, näiteks.

Või hakata arutlema, et kellena lugupeetav ennast kujutab pildil, mille kohta koostajad väidavad, et ta on seal tiiger. Muidu on auväärne end enamasti koerana kujutanud, ka ämbliku ja muu sitikana – ons too näiteks viide Kafka "Metamorfoosile", ah? Selle tiigri kohta võib ka öelda, et Juri Mihhailovitš joonistas ennast tiigrinahaks ehk vaibaks, millest üle käiakse. Miks aga mitte? Poodu ja ristikandmise kujund käib kah kogu aeg läbi.

Nii palju küsimusi, nii palju tõlgendusvõimalusi. Nii palju märke, mida otsida ja seostada. Lühidalt, Lotman on lõputu.

Ja mina olen kuradi loll, et ei taibanud ühtegi tema loengusse minna, vaid sidisin mingis ajakirjandusmeisterlikkuses.