Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Jörgen Liik: emotsioneerimine võiks aidata puhastuda

Jörgen Liik
Jörgen Liik Autor/allikas: Ene-Liis Semper

Teater NO99 toob 1. juunil Estonia kontserdisaali lavale Felix Mendelssohni ja William Shakespeare'i ainetel loodud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastuse "Pööriöö uni", kus teevad kaasa ERSO orkestrandid, tütarlastekoor Ellerhein, dirigent Olari Elts ja Teater NO99 trupp. Kokku toimub vaid üheksa etendust juunis ja augustis. Näitleja Jörgen Liik ütles ERRi kultuuriportaalile, et keegi ei kuula kodus Mendelssohni "Pulmamarssi", aga lavastuses on see muusika tema jaoks suurim väljakutse.

Kas sa mäletad, mis su esimene reaktsioon oli, kui Tiit ja Ene-Liis ütlesid, et hakkame tegema Mendelssohni ja Shakespeare'i?

Me tegime siis "Kõntsa" ja olime tunnetuslikult täiesti teises kohas, nii et mingit erilist reaktsiooni vist ei olnudki. Suvi oli kaugel, aga hooaja lõpus mussiga mingit asja teha tundus mõnus. Praegu ma mõtlen, et seal tekib mingi lahe kaar: hooaeg algas "Kõntsast" ja lõpeb nii!

Mida sa tunned, kui sa kuuled Mendelssohni muusikat?

See puhtus ja selgus! Mul ei ole olnud just väga palju juhuseid, kus sa tuled hommikul kella kümneks Estonia kontserdisaali ja hakkad kuulama sümfooniaorkestrit. No ma ei ole harjunud sellise kõlaga hommikul kell kümme.

See "Pulmamarss" seal näiteks on ju selline asi, et ega keegi ole ole seda ju spetsiaalselt kuulanud. Igatahes mitte orkestri esituses. Mendelssohni "Pulmamarss" on tricky värk, sest ta tekitab algul reaktsiooni, et ei-ei, ma ei taha seda kuulata. Keegi seda kodus ei kuula ju! Et paned mängima ja kuulad "Pulmamarssi". (Naerab.)

Mis muusikat sa ise kuulad?

Seinast seina. Hommikuti kuulan autos raadiot. Sõidan rahulikult ja...

Mis raadiot sa kuulad?

Kõike, kõike. Kust tuleb mingit enam-vähem normaalset juttu. (Naerab.) Ma klõpsin suht palju. Mul on nii sitad kõllid, et ma autos ei taha väga muusikat kuulata, seda ma teen kodus.

"Pööriöö unes" mängib ERSO. Mis mulje sul nendega töötamisest on? Oled sa varem orkestriga kokku puutunud?

Nii suurega ei ole, aga ma kuulusin kunagi noortesümfonetti, mängisin teist viiulit.

Kui sa vaatad ERSO-t, siis kas on midagi, mida näitlejal oleks orkestrandilt õppida?

Ma ei tea, kas just õppida, aga... Pausid. Sul on kolmkümmend takti pausi, siis mõned noodid ja siis veel pikalt pausi. Aga see paus pole vähem tähtis kui see kolmkümmend takti, mida teised vahepeal mänginud on. Miskipärast see paus ju on seal. Ja siin tekib selge ja ilus paralleel näitleja tööga: paus ei ole vähem tähtis.

Mis on seekord selle juures, mida sina laval teed, kõige suurem väljakutse?

Kõige suurem väljakutse võib-olla ongi seesama muusika.

Kuidas muusika lavapartnerina on?

Väga fikseeritud. Kui ikka liiga pika pausi pead, siis ütleb orkester ja muusika tšau ja läheb lihtsalt edasi. Aga muusika ka aitab tohutult. Ta võtab sind automaatselt endasse. Väljakutse on selles, kuidas energiat mitte maha võtta, kuidas kaasa minna. Kuidas anda müsteeriumile hoogu juurde, mille muusika juba nii tugevalt kehtestab. Kuidas anda hoogu juurde ülevuse otsingule. Et tekiks sümbioos näitlejaga ja võib-olla veel midagi muud. Kuidas muusikat mitte ära tappa.

Selles lavastuses on päris palju kaameraga suhtlemist. Ärme võib-olla eriti detaili lähme, et mida me seal täpselt teeme. Aga ka ma küsin nii: sul on siin sügisel mitu filmi tulekul – kuidas erineb kaameraga mängimine teatris ja filmis?

Teatris saan ma iga õhtul uuesti teha. Minu võimuses on teha järgmisel õhtul teistmoodi. Nendele inimestele, kes on saalis. Aga filmis... teed ära ja siis ei ole see enam sinu kätes.

Sul on proovides päris palju võimalust kogu lavastust kõrvalt jälgida. Ja osad elemendid alles tulevad. Praegu on veel alla nädala esietenduseni minna. Kuidas sulle tundub, milliseks see lavastus vaataja jaoks kujuneb? Mis tunne seda vaadata on?

Kõige paremas mõttes melodraama. Üks paisutus teise otsa. Ja veel üks paisutus ja veel üks paisutus, veel üks paisutus, veel ja veel üks... Emotsioonide pillamine. Hingad sisse ja hingad välja ainult selleks, et uuesti veel rohkem sisse hingata. On see nüüd täpne või? Ühesõnaga jah kuidagi... Liialdamine, pilllamine, priiskamine. Romantism täielik.

Miks selline lavastus praegu?

Siin on olulisel kohal muusika, nii et seda ei tohi ära seletada, sest siis see muutub banaalseks. Tuleb mitte seletada, vaid teha ja siis see tähendus poeb sulle ikkagi naha vahele. Kui ma mõtlen sellele üleküllusele, siis minu jaoks tekib seal palju assotsiatsioone. Ta on hästi siin ja praegu. Melodraama. (Paus.) Oota... Kurat... lendasin orki praegu vist? (Äkki.) See võiks olla omamoodi puhastus, see lõputu emotsioneerimine. Ideaalis võiks see tühjaks teha, puhastada. 

 

Videokatke proovist:

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: