Põhjuseid tulla oli õige mitu: Reket ja Tommy Cash (keda tuli küll kaks tundi kauem oodata, kui kavas kirjas). Mick Pedaja kõnetas aga vanuserühmast sõltumata, ja oligi kõnekas.

Kui teistel bändidel oli tegu, et oma ette nähtud tunni sisse ära mahtuda, siis Reketil, vastupidi, jäi aega üle, sest repertuaari pisut veel nappis ning mõnigi lugu läks ka selle aja sees kordusse. Kuid noori fänne see ei morjendanud - nad võtsid oma lemmikartisti teismelistele omase tulisusega vastu ning kontserdile järgnenud lavatagune saba autogrammi järele kinnitas fännide armastust. Seda olid korraldajad juba ka ette aimanud ning selleks ajaks turvameeskonda suurendanud.

Küpsem publik pidi aga leppima sellega, et Ingrid Lukas esineb varem ära, kuivõrd ta vahetas hilineva Tommy Cashiga kohad, jäi veel ära oodata Argo Vals Bänd. Jällegi pidi õhtu lõpetaja konkureerima vihmaga, mis pani nii mõnegi kuulaja armastuse artisti vastu proovile.

Selle, mida päev varem olid teinud islandlased pundist Agent Fresco, võttis laupäeval enda kanda Mooncake New Symphonic Music Orchestra Venemaalt: ehkki enamusele publikust tundmata, suutsid nad ometi võimsa kontserdi anda, mis laiu masse kaasa elama pani. Põnevad pillid andsid saundile avara ja teistsuguse kõla, bänd täitis kogu neile antud lava ja selle mõttelise pikenduse oru voolava ja energilise muusikaga.

Ja siis muidugi Tommy Cash ise, kellest ei saa üle ega ümber. Nagu ta lavalt endale ainuomaselt ja ülepingutatud venekeelse aktsendiga publikule kuulutas: "Hail a real professional rap superstar!", nii rohkearvuline noor kuulajaskond tervitaski teda siira vaimustusega. Tommy mängis publikuga, õrritades neid mitmel korral lootustandvate algusnootidega loost "Euroz Dollaz Yeniz", jälle muule libisedes, ka lasi ta publikul süüdata taskulambid, mida nood varmalt ka tegid. Publik nautis endaga mängimist täiel määral.

Laupäevane publik sai harjutada tasakaalu ohtrast vihmast libedaks muutunud poristel nõlvadel - enamike festivalide paratamatus! - ja ka nautida ohtraid leboalasid võrkkiikedes, metsakinos ja purskkaevu veerel, millele kallasid sulnist valgust vaimustavad valguslahendused nii taevas kui murus. Nagu oleksid jõulud soojas kliimas.

Ainult üks pipratera kogu selle sulniduse juures jäi närima: lõputud järjekorrad ja alaliselt otsas toidukraam. Laupäeva õhtul, kui hilisemad kontserdid veel käisid, olid kõik toiduluugid juba suletud. Nii ei õnnestunudki kahe päeva jooksul hoolimata mitmetest katsetest süüa osta kordagi eineni jõuda, millest on ülimalt kahju kahel põhjusel: esiteks olid festivali toitlustajad läbinud tiheda sõela, et üldse kvalifitseeruda, nii et menüüd tekitasid elevust ja soovi neist osa saada, teisalt on toit festivalielamuse loomulik osa, mis nüüd kogemata jäi. Ilmselt tasub järgmisel aastal juba ette üüratute külastajahulkadega arvestada, või siis pannagi piir sinna, kus see praegu on - nii oli just paras, säilis veel julge ja turvaline kogukonnatunne.

Neile, kes Intsikurmu festivali atmosfääri Positivusega võrdlema kipuvad, soovitaks seda aga mitte teha: Intsikurmu on Intsikurmu, hubane ja looduskeskne. Igal festivalil on oma vaib, ja Intsikurmul on oma identiteediga kõik korras.