Arvustus. Roman Baskin lärmab ja veiderdab. Vägevalt ({{commentsTotal}})

"Tõde"

Viimaste aastate maailma menukaima prantsuse näitekirjaniku Florian Zelleri "Tõde" on nagu valekihtidest hoole ja armastusega kokku lapatud napoleonikook: kõik petavad kõiki, sealhulgas iseennast, ja üsna võimatu on üheselt kindlaks teha, mis tegelikult toimub.

Suvelavastus

Florian Zeller "Tõde"
Lavastaja: Roman Baskin
Kunstnik: Ervin Õunapuu
Kostüümid: Anu Lensment
Mängivad: Elina Reinold, Helena Merzin-Tamm, Roman Baskin, Riho Kütsar
13. septembrini Ohtu mõisa tallisaalis

Viimaste aastate maailma menukaima prantsuse näitekirjaniku Florian Zelleri "Tõde" on nagu valekihtidest hoole ja armastusega kokku lapatud napoleonikook: kõik petavad kõiki, sealhulgas iseennast, ja üsna võimatu on üheselt kindlaks teha, mis tegelikult toimub.

Lavale libiseb must-beežis aluskleidis Alice (Elina Reinold) ning vupsab Ohtu mõisa tallisaali betoonitolmu päkkadelt pühkides voodisse. Võdistab õlgu, sätib end päitsisse kerra ja tõmbab teki lõua alla. Kostab pikk veevolin kempsust. Ja siis – Hugh Laurie lihtsa ja särtsaka "Kiss of Fire" taustal liugleb pikkade tangohõnguliste sammudega püünele Michel (Roman Baskin), keerutades kelmikalt pea kohal Alice’i pitsilisi püksikuid. Igavesti tembukas Don Juan. Kuigi silmatorkavalt kiilanev ja kõhukas.

Ent praegu on Michel olukorra peremees, kõigutamatu ja enesekindel mängujuht. Ta tuustib kadunud sokki otsides mööda tuba, sõlmib lipsu ette, laseb end Alice’il räntsti voodisse rebida, väändub siis hajameelselt naise embusest välja ja vajub toolile mopsi näppima.

Oma vastupandamatus mehelikkuses absoluutselt veendunud Michel hakkab murenema järgmises pildis, abikaasa Laurence’i (Helena Merzin-Tamm) möödaminnes juttu põimitud torgete all. Nüüd vilksab vaataja ees valet välja mõtlev Michel. Esmalt tardumus ja paus. Baskin-Michel ajab suu prunti ja koonu piklikuks nagu Aivar Juhansoni šaržil. Surub käed sügavale püksitaskusse. Paneb käelabad kokku ja naksutab sõrmi. Või keerutab veiniklaase näppude vahel. Esialgu keerutab ta end välja. Vähemalt enda arvates.

Hirmul on suured silmad

Aga paanika ei hüüa tulles. Pärast imelikku tennisemängu jutustab Micheli parim sõber Paul (Riho Kütsar) rahulikult ja heatahtlikult kohtumisest endise ülikoolikaaslase ja südamesõbraga. Süütult eluline lugu omandab Micheli juba pöördesse kiskuvas ajus mõistujutu mõõtme, kõik kõlab nagu vihje... Paul on jälile saanud! Ta teab, et ma petan teda! Michel kuulab huuled torus, käed kramplikult vastu külgi surutud.

Paul lõpetab, järgneb rõhutatult pikk paus ja siis Micheli hirmust falsetiks tõmbunud häälel esitatud küsimus: "Miks sa seda mulle räägid?" Kütsar haarab Baskini näo pihkude vahele ja peaaegu sisistab: "Sest sa oled mu parim sõber!" Selles haardes on kogu võimalik kahemõttelisus. See on sõbramehelik pigistus. Või peaaegu kägistus. (Ja meenutab peegelpildis episoodi "Skandaalisalust", kus Baskini naiivselt armastav professor haarab õrnalt käte vahele oma mõrtsukakavatsustega naise kaela.)

"Tõe" kolm viimast pilti on hirmust halvatud Micheli metsik laamendamine. Ta on lõputuid minuteid Pauli ukse taga tammunud, tema segadus ja viha on üle keenud. Baskin-Michel vehib kätega, kriiskab. Ja põrkab vastu Kütsar-Pauli totaalset zen-olekut. Pauli sammud on pikad ja rahulikud, ta rullib lahti Ohtu tallisaali akent katva kardina, vaatab välja, kirjeldab valgust õues, inimesi, majade fassaade. Ning hakkab siis, naeratus endiselt näol, kerima üles oma laitmatult puhta ja hästiistuva triiksärgi varrukaid. Ülimalt rahulikus tempos.

Michelist peajagu pikemas ja sportlikult rühikas Paulis pole vähimatki otsest füüsilist ähvardust. Ometi mõjub see nagu pilt "Sopranodest". Paul on rõhutatult aeglane, naudib oma seisu olukorra kontrollijana.

Michel on nüüd puhas paanika. Ta surub käed puusa, lükates nõnda matsaka kõhu groteskselt suurde plaani, tammub paigal, justkui katsudes kindlat toetuspinda leida. Iga Pauli liigutus mõjub Michelile märgina, ta loeb kehakeele peeni alltekste, mida ei pruugi sootuks olemas olla.

See on nauditavalt täpseks mängitud vastandite vastasseis. Kütsar-Paul valab kindlal käel viskit, kuulab Baskin-Micheli pursked lõpuni, vaatab sõbrale silma, vastab rahulikult. Läbivalt naeratades. Täislausetega. Pikkade pausidega. Küsib täpsustusi.

See on Micheli põrgu. Kõvasti vastu külgi surutud kämblad tõmbuvad rusikasse, ta väriseb üle kere, hakkab kontrollimatult hüplema. Sama Michel, kes mõni pilt tagasi demonstreeris elegantselt plastilisi eest- ja tagantkäelööke, rahmab nüüd parema käega välgunoole kujuliselt enda ees nagu robot tasuta äpimängus. Vehib absurdselt, näitab Paulile keskmist sõrme... Ja ei ole hirmus. On hirmus koomiline!

Näitlejate kirjanik

Florian Zelleri keel on argine ja tema näitemängud näitlejakesksed. Sageli näitlejatele või näitlejate tellimusel kirjutatud. Erand pole ka Pierre Arditile kirjutatud "Tõde". (Oktoobri algul esietendub Zelleri värskeim teos, "Enne, kui me lahkume", mis on kirjutatud 91-aastasele Robert Hirschile. Just Hirschile kirjutas Zeller ka "Isa", oma senise pärjatuima näidendi.) Niisiis, ei mingit post-dramaatilist teatrit. Lihtsalt head lood näitlejatele.

"Tõe" lavastuse näitlejakesksust toetab Ervin Õunapuu geniaalselt lihtne lavakujundus: kõrge peatsiga ratastel kaheinimesevoodi, mis erinevate katetega märgib erinevaid (hotelli)tube ning muutub publikust eemale pööratuna neutraalseks taustaks. Kolm tooli, (söögi)laud ning vaskse prožektorikujulise kupliga põrandalamp, mis moondub vajadusel peegliks, mille ees lipsu sättida või huuli värvida, siis fööniks tennisehalli riietusruumis. Kujundus on absoluutselt täpselt tabanud autori soovitust: "Lihtne lavakujundus, mis võimaldab kiireid pildivahetusi."

Lummava osavusega on lavastaja ja kunstnik ülimast nappusest välja võtnud maksimumi. Esemed, mida mõnes pildis vaja pole, muutuvad paari lihtsa liigutusega justkui nähtamatuks: söögilauale tagurpidi tõstetud toolid võtavad laualt tema tavarolli ja muudavad ta olematuks fooniks; publikust eemale käänatud voodipeatsist saab baarilett; prožektorist lamp, peegel, föön.

Farss? Vodevill? Must komöödia?

Florian Zeller jätab tõlgendajatele žanri osas vabad käed. Enamikul tema näitemängudest, ka "Tõel", puudub žanrimääratlus. Komöödia? Draama? Tragikomöödia? Farss? Roman Baskini rolli- ja lavastajalahenduses on “Tõde” naeruväärsuseni üle võlli keeratud, farsilikult jõuliste pintslitõmmetega maalitud pilt. See on lagiseva naeru, mitte vaiksete muiete teater, tempokas ja kuraasi täis.

Ühtlasi on lavastaja-Baskini “Tõde” rõhutatult lavamaailm, mille keskmes särab päikene-Michel ja partnerite osaks jääb temaga sammu pidada. Olla sama julge, intensiivne, lõpuni-minev. Näitleja-Baskin ei tee allahindlust, ei hoia end tagasi, vaid nõuab vastasmängijailt sama täielikku moondumist.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: