Arvustus. Scott Walker ilma vokaalita
Uus plaat
Scott Walker
"The Childhood of a Leader" (OST)
7/10
Suurte heliloojate filmiheliribade korral on alatine küsimus selles, kas helipadi hakkab visuaali lämmatama. Scott Walker on kahtlemata suur helilooja, kelle loomingulisi püüdlusi ei tohiks pressida visuaali puhtfunktsionaalseks seljataguseks.
9-aastase poisi kurjade kujutelmade ja jonnituju ümber keerlev filminarratiiv annab siin Walkerile kätte struktuuri, rõhuasetused ja dünaamika loogika, kuid paratamatult tundub, et antud juhul väljendab heliriba siiski helilooja üdis ammusest ajast loomupäraselt idanenud oma lugu.
Nii nagu film käsitleb tulevikus fašistlikuks diktaatoriks kujunenud poisi lapsepõlve, nii tegi ka Scott Walkeri karjäär aja jooksul ootamatu pöörde 1960-ndate popist pelutavasse avangardi.
Maksimumi viidud pingete ekspluateerimine helipilti vaheldumisi süvendades ja pisendades ei ole Scott Walkeri puhul ju ometigi midagi uut ja kõnealune audiokujundus on sesmõttes filmitegija jaoks pigem ohutu valik. Siin avaldub helilooja pärisosa ja muudmoodi lihtsalt ei olekski võimalik.
Turvaline müsteeriumi-horrori žanrimehhaanikaga ainuõigelt klappiv lahendus. Ja kui mõttes Walkeri albumite kõlapildid alates 90-ndatest ühte liita, vokaal eemaldada ning kõike varieeritumalt orkestratsiooniga palistada, siis paistabki juba horisondil kõnealune filmisaundtäkk.
Kuulata Scott Walkeri helikujundust ilma tema hääleta ja ilma visuaalita tähendab seda, et iga klappidest läbi kostuv pärismaailma pragin võib viia närvilise kohkumiseni olmehelikeskkonna ja Walkeri miljöö piirimail. Läbivad pidepunktid ja varjualused justkui puuduvad.
Sel plaadil on kindalt kohti, mil on autonoomne väärtus. Kõlavärvides domineerivad selgelt viiuleid piinavad pingekeermed ja pasunate drone hoiab paigal seda horisontaalset ootusärevust, mis võimaldab viiulitel üles-alla saagides kuulaja närvidel mängida.
Kogu orkestri pillipargist on kasutatud valitud kimpu instrumente, aga nende mitmekülgsust on seda avarama pilguga esitletud.
Kõige huvitavam fragment kannab pealkirja "Printing press" ja tundub, et see märgib plaadi üldiselt lineaarse hirmujutu taustal ootamatult rahulikku ja mõnusalt mehhaniseeritud kulminatsioonieelset punkti.
Aga see on ka ainuke koht, kus keha saab üürikeseks muusikal logeleda, ilma, et peaks kartma järjekordset kolli nurga taga. Stabiilsel rütmilisel elemendil on alati omamoodi rahustav mõju, isegi kui biit on räige, isegi kui see sümboliseerib brutaalse propaganda lendlehtede trükki nagu antud juhul.
Kui tavaliselt on Scott Walkeri korral pingeid tasakaalustamas lüüriline vokaalmaneer, mis isegi valjudes toonides ei küündi hüsteeriani, siis siin plaadil sunnitakse ärevil kuulaja Walkeri vokaali taga igatsema.
Ka juhul, kui ta on muidu harjunud seda kuulsat Scott Walkeri kõuehäält vihkama.
Väike lõiguke: