"Teater noorele vaatajale" toimub neljandat korda ning on nimetatud ülevaatefestivaliks. Miks on oluline sellist festivali korraldada?

Päris ülevaatefestivaliks ei saa seda kutsuda, sest suurte repertuaariteatrite lavastused ei mahu tegelikult meie festivali raamesse. See on väikevormide, väike- ja projektiteatrite lavastuste festival.

Võrreldes nelja aasta taguse ajaga on festivali profiil muutunud. Siis oli tellimus, et sel festivalil saaks üle vaadata kõik need ringirändavad trupid, kes mängivad lasteaedades ja koolides ning kellest me isegi ei tea, mida nad teevad. Nõndaviisi "Teater noorele vaatajale 2013" alustas, et ASSITEJ Eesti Keskus kutsus üles kõiki neid truppe tulema festivalile end näitama ja kaks esimest festivali olidki selliste väikeproduktsioonide ülevaatefestivalid. Palju neid truppe siiski välja ei ilmunud. Haridusasutustes tuuritavad väiketrupid või üksikesinejad tegutsevad ärilistel kaalutlustel, see on isetoimiv turg ja tundub, et teatrikunstiga pole seal mingit pistmist.

ASSITEJ Eesti Keskus seisab ikkagi selle eest, et kvaliteetne teatrikunst oleks Eesti lastele kättesaadav, niisiis teeme praegu festivali programmi jaoks ikkagi valiku professionaalsete teatrite ja truppide lavastuste seast. See ei aitaks kedagi edasi, kui festivalil vaadataks sellise tasemega teatrit, millega lapsed põhiliselt lasteaedades ja koolides kokku puutuvad. Kahjuks ei saa öelda, et meil oleks väga suure hulga lavastuste seast valida. Pigem juhtus sel aastal nii, et kõik tahtjad pääsesid ka festivalile.

Miks siiski suurte teatrite lastelavastused festivali programmi ei kuulu?

Sellel on mitu põhjust. Esiteks on festivali enda võimalused liiga ahtad, et kallimaid lavastusi näidata. Teiseks otsime ikkagi kaasaegsemat ja dialoogilisemat repertuaari Eesti noortele.

Repertuaariteatrite põhiline lastele mängimise aeg on ikkagi jõulud, heal juhul lisaks üks uuslavastus aastas. Paljudest jõululavastustest on kahju, sest nad on südamega ja ilusasti tehtud, aga neid mängitakse kolm nädalat ja ongi kõik. Lastel, kes ei tule siis jõuluetendustele, jääbki nägemata. Nende lavastuste eesmärk on esiteks muidugi meelelahutus: jõulude ajal peab ju jääma hea ja kerge tunne ning see peab olema nagu kingitus. Eelmisel aastal oli näiteks ilus erand NUKU teatri lavastus "Vaata, Madlike, lund sajab!", mis võttis silma kalkvele ja mida võiks täitsa rahulikult aasta otsa vaadata.

Ülejäänud suurte teatrite lastele ja noortele suunatud repertuaar koosneb reeglina ikkagi suure saali produktsioonidest, mis toovad jõudsalt vaatajaid saali. Kui 2008. aastal tuli järsult peale masu, oli selgelt näha, kuidas suured teatrid hakkasid kohe tegema rohkem lastelavastusi, sest need kandsid suured saalid välja. Lapspublik on alati olemas, nii palju lapsevanemad ikka raha kokku ajavad, et laps saaks teistega koos teatrisse tulla.

Väga sümptomaatiline on ka see, et Linnateater, kellel läheb niivõrd hästi, loobus mingil hetkel üldse lastele või noortele mängimisest. Linnateater kasvas ju välja Noorsooteatrist ja on nüüd selle funktsiooni NUKU teatrile üle andnud.

Kui vaadata riigi poolt toetatud noore vaataja teatrit, siis tegelikult meil ongi Eestis justkui üks teater – NUKU teater, kes mängib seinast seina kuni täiskasvanuteni välja – ja ülejäänud on ikkagi eraalgatusel tekkinud ja pika aja jooksul tugevateks truppideks kujunenud teatrid. Näiteks võib tuua VAT Teatri, või siis Piip ja Tuut Teatri, kes on aastaid oma olemasolu eest võidelnud, samuti Miksteatri ja nüüd viimastel aastatel on juba uusi tulijaid ja nende näitamiseks ongi ka ASSITEJ festival väga hea koht.

Piip ja Tuut Teater ning Miksteater ongi ka sel aastal festivali programmis esindanud. Kas räägiksid lähemalt, kes veel sel aastal festivalil osalevad?

Festival toimub seekord Tartus. ASSITEJ festivalid sündisid tegelikult mõttega, et toimuvad linnas, kus ei ole teatrit, aga jõuti ikkagi otsaga Tallinnasse. Nüüd vist hakkame jälle rändama. Tartus on festival ka osaliselt sellepärast, et seal on praegu tugev pinnas, kuhu toetuda: Tartus on Must Kast, väga noor teater, kes on otse välja öelnud, et nad tahavad lastele ja noortele mängida. Üldse on Tartu praegu väiketeatrite poolest keskus.

ASSITEJ festivalid Euroopas on muutunud teatrifestivalidest etenduskunstide festivalideks ja ka meil on tänavusel festivalil seda suunda tunda. Osaleb Sõltumatu Tantsu Ühendus, kes on Triinu Aroni eestvedamisel arendanud tantsuteatrit lastele ja noortele. ZUGA eesotsas Tiina Möldriga on ka juba mitmeid lavastusi lastele-noortele teinud. Uued tulijad festivalil on noored emad-etendajad lavastusega "Hops-Keerdu-Pots". Nad on professionaalse teatri või tantsu taustaga ning tajuvad ilmselt, et millestki jäävad nende lapsed suuri lastelavastusi vaadates ilma.

Suurtes teatrites on meil etendamistraditsioon psühholoogilise teatri põhine. Aga tegelikult, mida väiksem on vaataja, seda visuaalsem ja kujundlikum ja isegi abstraktsem võib teater olla ja ei pea nii väga lugudel põhinema.

Kas see noorte emade lavastus "Hops-Keerdu-Pots" ongi siis päris pisikestele lastele?

See ei ole tegelikult kõige väiksematele. Mujal maailmas on praegu viimasel kolmel aastakümnel arendatud teatrit lastele vanuses 6 kuud kuni 3 eluaastat – seda võib nimetada beebiteatriks või varajase lapsepõlve teatriks. Päris beebiteatrit meil Eestis ikkagi veel ei ole, "Hops-Keerdu-Pots" sobib umbes teisest eluaastast alates.

Mul oli väga hea meel, kui lugesin Musta Kasti tutvustusest, et nad tahavad kasvada koos vaatajaga. Nii need lastele ja noortele mängivad teatrid ja teatritegijad tegelikult sünnivadki. Kasvamiseks ja õppimiseks on olemas kõikvõimalikke nippe, näiteks eelmisel aastal korraldas ASSITEJ Eesti Keskus beebiteatri töötuba. Juhendajaks oli teatripedagoog Moskvast, Varvara Korovina. Beebiteatris on etendajal teine positsioon: etendaja peab teistmoodi käituma, et luua suhe selle kõige väiksema vaatajaga. Aga meedium või dialoogivahend on ikkagi teater kõige ehtsamas mõttes, lihtsalt mäng peab olema väga-väga aus.

Rääkides teatritegijate kasvamisest, festivali "Teater noorele vaatajale" üks funktsioone on teatritegijate tagasisidestamine. Püüate pakkuda dialoogiplatvormi teatritegijatele ja neile, kes sageli laste eest teatrivalikuid teevad, ehk õpetajatele. Mismoodi see dialoogi loomine välja näeb?

Meie festivalil ei ole kunagi olnud auhindu, isegi mitte esiletõstmist, aga üks väljakujunenud vorm on just lavastuste teemalised arutelud. Õppisime selle arutelumeetodi Euroopast. Kõigepealt räägivad trupid, mida nad tahtsid saavutada ja seejärel saavad sõna vaatajad, kelle hulgas on ka teatriteadlased või -kriitikud ja kindlasti õpetajad. Nemad annavad teatrile tagasisidet selle kohta, kuidas see, mida taotleti, õnnestus, ja kas sel on ka hariv mõõde. See ongi olnud meie viimaste aastate festivalide hästi tugev osa. Oleme üritanud luua kontakte õpetajatega, nende arvamus on meile väga oluline, sest nemad tunnevad noort publikut vahest pareminigi kui teatritegijad ise.

Milline on olnud õpetajate tagasiside festivalile, nii lavastustele kui sellele aruteluvormile?

Viimastel aastatel on olnud tagasiside väga positiivne. Me ei paku neile ainult etendusi vaadata, vaid töötubade kaudu ka teatrivahendeid, mida nad saaksid oma töös kasutada. Õpetajad on tõepoolest aktiivselt olnud kõigi arutelude juures ja öelnud, et etenduste vaatamine on olnud väga arendav. Meie festivalina kasvame ka ise koos nendega, see ongi kahepoolne protsess ja dialoogi küsimus: meil on neid vaja ja ma loodan, et ka neil on vaja meid.

Kas võiksid rääkida lähemalt selle aasta töötubadest? Mis teemasid te seekord õpetajatele lisaks etendustele pakute?

Füüsilise teatri töötuba teeb Helen Solovjev, kes on lõpetanud Viljandi kultuuriakadeemia tantsu erialal, teinud koreograafiat nii laste kui täiskasvanutega ning on ise etendaja. Uurisin Tartu õpetajate hulgas maad ning tundub, et just füüsiline teater on see, mis praegu inimesi huvitab. Kui näiteks emakeeleõpetaja võib olla tekstidega tegelemisel tugevam kui mõni teatritegija, siis ikkagi tekib küsimus, kuidas noor inimene teksti esitamisel liikuma saada.

Improteemalist töötuba viib läbi Rahel Otsa improtrupist Jaa!. Improvahendid on kõigile võimetekohased ja annavad terve hulga häid mänguvahendeid, mida saab kooliski väga erinevatel eesmärkidel kasutada.

Samuti on meil seminar "Näitekirjanike kasvulava", mida juhendab teatrikriitik ja dramaturg Marite H. Butkaite ning kus pakume dramaturgiahuvilistele ja õpetajatele võimalust oma analüüsioskusi arendada. Lastele ja noortele näidendite kirjutamine on teistmoodi selles mõttes, et tuleb arvestada vaataja vanusega. Siiski, laps ei vali ju ise lavastusi, mida ta vaatama läheb, täiskasvanud on siin vahendajaks ning paraku on täiskasvanutel teatav nostalgia lastekirjanduse klassikal põhinevate lavastuste suhtes. Lapsevanem võib-olla tahabki oma lapsele turvalist, ninnu-nännu armsat lavastust, ta ei ole huvitatudki sellest, et lastega tuleksid kõneks tõsisemad teemad.

Eesti teatritegijate jaoks on Põhjamaade lasteteater olnud see, kuhu eeskuju võtmiseks pilk suunata. Kas see on endiselt nii ning mida tänapäevast ja uuenduslikku Põhjamaades noorele vaatajale pakutakse, mida meil ehk veel ei pakuta?

Põhjamaade lasteteatris algas 70ndatel aastatel eesotsas Suzanne Osteniga uuendus, mis väljendus mitte üksnes vormis, vaid ka sisus. Lastega hakati rääkima väga ausalt elust. Nad on otsest ja avatud dialoogi kunsti kaudu pikalt harrastanud ja kasutavad kunsti vahendeid hästi julgelt ja ka rasketel teemadel, näiteks rääkimaks lastega lahutusest, surmast, üksindusest – kõigest. Elame lastega koos ühes maailmas ja tegelikult ei suuda me täiskasvanutena midagi varjata. Kui laste jaoks jäävad mingid hämaralad, loovad nad oma versiooni toimuvast.

Aastaid tagasi nägin Taanis Limfjordi Teatri klounistiilis lavastust "Pinkie" sellest, mida tähendab minna võõrvägedesse sõdima. Tol ajal ei mõistnud ma, miks see teema nii kuum on, aga praegu saan sellest väga hästi aru: need, kes lähevad näiteks ISIS-e ridadesse võitlema, lähevadki noorelt. See lavastus oligi 12-13-aastastele ning groteskse klouni võtmes mängiti lahti peaaegu kõik emotsioonid ja situatsioonid, mis õppustel ja lahinguväljal ette tulevad – kogu võõrleegionäri argipäev. Ühtpidi oli see hoiatustükk, teistpidi jube naljakas ja kolmatpidi õõvastavalt aus. Tänu naljafiltrile oli selline dialoog võimalik.

Aga meil sellist traditsiooni ikkagi ei ole. Kui me räägiksime ka kunsti kaudu noortega niiviisi, siis noored ei kohkuks, ka õpetajad ei kohkuks, aga meie teatrid-kunstitegijad ise kardavad natuke ja ka lapsevanemad kohkuvad ära, sest see tundub neile liiga karm.

Mida arvate tehnoloogia põimimisest noore vaataja teatrisse? Kas tehnikavidinate toomine etendusse ja nende kaudu vaataja kaasamine võiks olla viis, mis võimaldaks paremini suhestuda tehnoloogiamaailmas kasvanud noore publikuga või peaks teater just pakkuma virtuaalsele keskkonnale vaheldust?

Olles mitmeid aastaid tegelenud draamapedagoogikaga, tundub mulle, et teatrit on väga vaja just elava kontakti ja suhtlemise pärast. Tehnoloogia on teatris ikkagi vahend ja seda võib võtta ka kui tehnoloogilist teatrikeelt, aga kõige olulisem on ikkagi inimlik ja aus kontakt.

Põhjamaalased väljendavad seda metafoorselt nii: sa mitte ei lasku lapse tasandile ega vaata talle ka ülevalt alla, vaid tõstad lapse ülespoole, et saaksite justkui silmast silma vaadata, ja lood talle kunsti sellelt positsioonilt.

Aastal 2014 Bibu teatrifestivalil Rootsis oli väga palju kaasavaid lavastusi, kus läks lastega koos loomiseks, dialoog publikuga oli väga tugev. Neil on see juba väljakujunenud meetod. Meil ollakse harjunud, et tullakse anonüümsesse saali, aga Põhjamaade väiketeatrites käituvad etendajad nagu Aasia teatri näitlejad: võtavad publiku vastu, viivad saali istuma ja lähevad siis rahulikult dialoogilt üle etendusele.

Ei ole vaja midagi varjata ega luua lapsele illusiooni, sest laps on mängu meister, laps saab aru, et sa mängid. Kohati naeravad lapsed saalis minu arvates küll seepärast, et täiskasvanud mängivad neile laval tola. Paraku oleme meie etendajatena harjunud sellistel puhkudel mõtlema, et lastele meeldib, kui paneme pedaali põhja ja tembutame.

Viimasel ajal on olnud palju juttu sellest, kuidas etendusasutuste doteerimise süsteem on kaldu suurte repertuaariteatrite poole ning erateatritele ja väiksematele truppidele jäävad ebaproportsionaalselt väiksed summad. Kuidas see olukord noorele vaatajale suunatud teatrit mõjutab?

Mõjutab otseselt. Sellele ongi pühendatud ka festivali raames toimuv ümarlaud "Kultuuripoliitika ja noor teatrivaataja – quo vadis?".

Erateatrid saavad raha kultuurkapitalilt etenduste väljatoomiseks, näitlejate palgad saavad makstud. Väiketeatrite lavastused on sageli hästi transporditavad ja mängitavad erinevates ruumides, mistõttu oleks nendega hea ringi reisida ja neid laiemale publikule näidata, aga siiski selgub, et etendus maksab liiga palju ja turul on odavamaid pakkujaid.

See oleneb ka sihtgrupist: on kindlaks tehtud, mitmemeetriselt distantsilt saab väike vaataja täiselamuse kätte, aga kaugelt lapse tähelepanu juba hajub. Ideaalis peaks näiteks väikelastele tehtavas teatris vaatajate arv olema mitte üle 30, algklasside puhul ei peaks olema üle kaheksa rea jne. Aga sellisel juhul ei tule teatrid omadega rahaliselt välja. Paljud Salme Reegi nimelisele lasteteatri auhinnale nomineeritud lavastused ongi lihtsalt ära hääbunud küsimuse pärast, et kes need etendused kinni maksab? Lasteaiad ja koolid ei ole selleks võimelised.

Näiteks Taanis on koolides ja lasteaedades teater lastele ja noortele tasuta, etenduse maksavad kinni riik, kohalik omavalitsus ja teater ise. Seal on ka kvaliteedikontroll vahel: ekspertide komisjon vaatab lavastused ülevaatefestivalidel üle ja kui need on väärt, siis pakutakse rahalist tuge etenduste mängimiseks. Meil ei jõua paljud head lavastused Eesti lasteni. Lastel on aga õigus täisväärtuslikule kunstile ning see peaks jõudma iga lapseni võrdselt.

"Teater noorele vaatajale" reklaamklipp: