Tõnu Karjatse filmikomm: fantaasiafilmide alal jääb "Doctor Strange" mõneks ajaks ületamatuks tipuks ({{commentsTotal}})

"Doctor Strange" Autor/allikas: kaader filmist

Psühhedeelsel kinol on oma ajalugu, seda võib venitada tagasi maagilise kino algusaastate meistri Georges Méliès' filmideni, kuid moodsa vaimsete dimensioonide ülese kino tipuks loetakse siiski Richard Rushi linatööd "Psych-Out" (1968) ja Roger Cormani draamat "The Trip" (1967), ehk siis filmid ajastust, mil tajuvõimeid laiendavatest droogidest oleks äärepealt saanud peavoolu-kultuuri osa.

Scott Derricksoni Marveli värske koomiksiekraniseeringu "Doctor Strange" võib paigutada nendega samasse ritta nagu ka vendade Wachowskite "Matrixi" (1999). "Doctor Strange" asetubki temaatiliselt "Matrixi" ja võluripoiss Harry Potteri filmide vahele, võttes üle elemente mõlemast. Kui siia lisada veel meisterlik 3D-graafika M.C.Escheri vaimus, saabki esialgse ettekujutuse, mis kinos ees ootab.

Muidugi vaatama peaks "Doctor Strange'i" IMAX- või Scape-ekraanilt, alla nende mõõtmete pole sellisel vaatemängul mõtet. Seni horror'i žanris katsetanud Derrickson saab maagilise sisuga koomiksi ekraniseerimise väljakutsega hakkama, seda näitavad vaatajanumbrid, mis tõstsid "Doctor Strange'i" avanädalavahetusel vaadatavusnimistute tippu. "Doctor Strange'i" võlu on eelkõige teostuses – raske on tuua näidet, kus 3D ja arvutigraafika oleks paremini mängufilmi sisu edasi andnud, fantaasiafilmide kohalt jääb "Doctor Strange" ilmselt mõneks ajaks ületamatuks tipuks. Siit edasi saab mõelda veel psühhedeelsema sisuga 3D-filmide peale, mille süžee ei pruugi tulla alati koomiksitest.

Siinjuures sähvatab meelde filmi ühes episoodis Aldous Huxley "Taju uksi" lugev Marveli endine boss Stan Lee, kes muigab mitte tema ümber kokku langevate dimensioonide, vaid raamatu üle. Mitte vähe oluline pole ka see, et Lee on üks Dr.Strange'i koomiksi algupärastest kirjutajatest. Derrickson on filmi põiminud mitmeid nutikaid vihjeid psühhedeelsele kultuurile nagu filmi algul korraks kõlav "Interstellar Overdrive" Pink Floydi debüütalbumilt "The Piper At The Gates Of Dawn" (1967) või Doctor Strange'i esimene dimensiooniväline retk, mille kunstiline lahendus on võetud Pink Floydi teise albumi "A Saucerful Of Secrets" (1968) kaanepildilt, mille kunstnik on Storm Thorgerson.

Ometi pole "Doctor Strange" film taimsetest või muudest füüsilistest abivahenditest, mis meeli avardavad ja psüühikas ootamatuid seoseid loovad. Linateose filosoofia on rohkem müstilist, religioosset laadi, põhikonfliktiks hea ja kurja alge igipõline võitlus, kusjuures kurjuse põhiliseks tunnusjooneks on destruktiivsus, mis vastandub õilsa alge alalhoidlikkusele ja jätkuvusele. Samas pakub just Kuri igavest elu oma rahuldamatult ahnes ekspansiivsuses. Hea on seevastu üürike, kuid korduv, ringlev, täienev. Positiivse alge kandjat ja maailmakorra valvajat esindab filmis The Ancient One – eatu ja sootu, välimuselt iginoor munk Tilda Swintoni kehastuses.

Õnnestunud näitlejate valiku, mis on üks selle ekraniseeringu mõjuvaid tegureid. Swintoni karisma võib asetada pea et võrdväärsele kohale filmi õnnestumises graafilise kunstnikutöö kõrval. Võib isegi öelda, et The Ancient One'i kiilaspäine guru sümboliseerib Swintoni näitlejakarakterit – tema ebamaises delikaatsuses ja hapruses on ometi mingi haaramatu sitkus ja visadus, ajaväline nooruslikkus, mis on ühendatud vaimse küpsusega. Doktor Strange'i mängib Benedict Cumberbatch, kes nime teinud muuhulgas Sherlock Holmesina BBC telesarjast (2010-2017). Strange aitab tal detektiivimantli välja vahetada koomiksikangelase purpurkeebi vastu. Doktori karakter on filmis üks neist, millesse on kirjutatud veidigi psühholoogilist sügavust ja sisemist arengut ning Cumberbatch võimeka näitlejana kannab selle kenasti välja, võlukeep istub talle lausa loomulikult. Filmi teised tegelaskujud on koomiksile omaselt üpris üheplaanilised, kui Swintoni kehastatud guru välja jätta, sest Swinton mängib selle karakteri suuremaks kui koomiksi autorid Steve Ditko ja Stan Lee seda kunagi näinud.

Pole kahtlust, et "Doctor Strange" saab järje, sest koomiksit on välja antud 1960ndatest tänini ja seiklusi tal jagub. Vihjena järgmistele Marveli universumi laiendavatele filmidele on "Strange'i" lõputiitritele lisatud paar tiiserit. Marveli universum on piiritu ja seotud, aga mitte kõik filmid, mis neist koomiksitest vändatakse, pole sedavõrd murdelised nagu Derricksoni ekraniseering. Asjatundjad ja koomiksisõbrad paigutavad Derricksoni filmi neist parimate sekka. Iseasi, kas "Doctor Strange'i" järgmised osad suudavad kinopilooti ületada. Ja kes tegelikult viitsib jälgida mingi frantsiisi järgnevaid ja järgnevaid osi? Näiteks "Tähesõdade" sarjaga on juba juhtunud see, et algusest peale segipööratud ajaline järjestus on tekitanud paraja segaduse, nii et seda puslet, mida "Star Warsi" tootjad vaatajaile ette söödavad, on peaaegu võimatu kokku panna. "Doctor Strange" on vaadatav ka eraldiseisva tööna, fantaasiafilmide tänapäevase tipuna. Derricksoni film sobib ka siis, kui enne ega pärast seda koomiksifilme vaadata polegi plaanis.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: