Pime saal illustreeris seda muusikat paremini kui teinuks valgus- ja video-show. Autechre oli etendus kujutlusvõimele. Nõrgalt helendavad kogud laval andsid vaid suuna, kuhupoole vaadata. Tegelikult ei pruukinuks lava poole vaadata. Aga see ei õnnestunud mul. Nägu keeras iseenesest lava poole tagasi.

Elektrooniline kosmosejazz. Polnud näha, mis masinatega see muusika sündis, aga oli aru saada, et kõik toimus kohapeal ja on teada, et endiste analoogsündifännidena tegutsevad nad tänapäeval ka laval puhtalt digitaalis, kasutades arvutiprogramme, mis on aga nende enda loodud ja millised nad panevad omavahel suhtlema kohapeal improviseerides. Ausalt öeldes, ma ei taha teada, kuidas ja millega nad seda teevad. See on osa nende salapärast, mida nad on osanud enda ümber hoida vaatamata kõrgele staatusele elektroonilise muusika maailmas.

Nad tapavad gruuvi, biidid, meloodiad, struktuuri ja harmooniad. Nad mõrvavad loo. See on totaalne raiskamine, mida me lavalt kuuleme. See on elegantne pillamine. Raisata saavad üliandekad inimesed. Sest nad loovad järgmisel hetkel uue asja. Nad koovad kordumatut helikudet, mis ei allu meie ettekujutusele elektroonilisest muusikast. Aga miks me peaksime ootama kordusi? Aga võib-olla korduvad erinevad asjad? Autechre puhul see ongi võti. Mingi motiiv tuleb tagasi, aga ta on vahepeal muutunud, nagu aeg, toimumise minut ei ole enam sama. Me ise pole samad. Kõik on liikumises, isegi näiliselt staatilised protsessid.

Nende variandiga gruuvist tasub kaasa minna. Jalg ei pea kaasa võnkuma muutumatus taktis. Samas võib see jalg seda ikkagi teha. Kui tahate leida metronoomi, siis seda võib sealt leida. (Mina ei taha leida.) Aga aeg, mis teha, on ka Autechre jaoks sama, kuigi nad üritavad aja rütmi muuta. Ja me saame vähemalt ette kujutada, et see neil ka õnnestub.

Tegelikult on ka struktuur olemas. See on Autechre helimaailma sisemine loogika. Millele publikul polegi nii keeruline pihta saada, kui sinna sisse minna. Aga meile jäetakse kõik võimalused üllatuda. Üllatusmomendid on sisse programmeeritud. Siis ei ole enam üllatus? On küll.

Autechre muusika on üdini meloodiline. Aga kuulaja (ideaalis) unustab ära, kust need meloodiad tulevad ja kuhu lähevad. Need ei tule tagasi. Need asendatakse järgmise käiguga. Need lähevad üksteiseks üle. Need peidetakse ära.

Mingis mõttes on Autechre fännil võimatu nende kontserdis mitte pettuda. Alati tahaks rohkem. Alati tahaks midagi muud. Aga nemad pakuvad midagi muud, ja see on nende võlu.

Mind on kaks. 90ndatel tegi Autechre midagi geniaalset. "Incunabula" (1993), "Amber" (1994), "Tri Repetae" (1995) ja "Chiastic Slide" (1997) on ületamatud albumid. Nendel plaatidel on meloodiad rütmideks ja biidi koha peal mängitakse täiesti teistsuguseid saunde, kui me oleme rütmi kohal kuulma harjunud. Meloodiad on rütmideks nii, et nad on hakitud ja tekitavad vibra. Aga seal on mitu kihti. Teised meloodiad jällegi viivad taevasse, ei, kõrgemale, kosmosesse. See on müstiline kogemus. "Amber" peaks olema õppekavades. Lapsed oleks veel paremad ja targemad. Autechre on klassik. Autechre on Pärt.

See mina tahtnuks lugusid nendelt plaatidelt. Tahtnuks lugusid.

Nullindatel nad muutusid. Tekkisid kollaažid, mida ei püüa enam isegi müstika abil kinni. Kümnendatel on nad jälle uued. Tekkinud on uut lihtsust, minimalismi.

Nüüd pidin leppima äratundmisvälgatustega: aa, see kõrge "sündi"-klirin on nagu "Confield'il" (2001). Aa, need "trummi"-rägastikud on nagu "Draft 7.30-l" (2003). Aa, aa, aa. Ma lähen koju ja panen need plaadid peale.

Teine mina võttis seda nagu helikunstietendust, ruumiinstallatsiooni, muusikaskulptuuri, mida vormitakse kohapeal. See mina võttis kõik vastu ja oli seal sees. See mina sai aru, et need (Rob Brown ja Sean Booth siis) ei ole tüübid, kes end kordavad või teevad vanu "hitte". See mina nautis "oreli"-rünnakuid ja läbi luude tungivat bassi. Bassi, mis muidugi ei pulseerinud südame taktis, vaid muteerus aina nagu vana värdjas. Vitamiinid! Vitamiinid tulid kerre mühinal.

Autechre ei ole IDM. Ei ole ambient. Ei ole techno. Autechre on Autechre. Võib-olla näitasid nad ka, mis tuleb pärast glitch'i, mis tuleb pärast dubstep'i, mis tuleb pärast UK bassi. Tulevik oli kohal. Õigemini see virvendas. Teisest küljest olid need helid ürgsed, enne maailma loomist tekkinud. Autechre manas nad esile.

Jah, meid viidi ära kuhugi. Ainult tunniks. Kas kontsert meeldis? Loomulikult. Teisest küljest ei kehti nende puhul verb "meeldima". See ei ole vaniljekreem või popbänd. Nad ei püüa meeldida. Nad püüavad ehk isegi mitte meeldida. Ei, see oleks ka jama. Ütleme nii, nad väljendavad end. Nad ei anna end kuulajale kergelt kätte, nad ei tee vastuvõttu, tõlgendamist lihtsaks. Ja nad väljendavad end jõuliselt. Nad mõjuvad. Järelikult tuleb nendega arvestada. Me saame kogemuse. Kogemused tulevad kasuks? Kasuks, kahjuks. Meeldima. Siin ei kehti need binaarsed opositsioonid. Autechre võib olla häiriv, võib olla ülendav, võib olla mõlemat samal ajal.

Tore on siis.