Arvustus. Kamajahust kamasutrani ehk 65-aastane naine ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor
Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor Autor/allikas: Sten-Ander Ojakallas

Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemilise Naiskoori 65. sünnipäevale pühendatud kontsertetendus "Sõnum" Tallinna Kultuurikatlas 12. novembril 2016

Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor tõestas väljapeetud kontsertõhtuga, et naine on väärikas, maitsekas ja lõpmata kaunis igas eluetapis. Eesti naine (vähemalt suur osa neist) on alati oma tegevuses keskendunud kvaliteedi leidmisele ja tõsise eesmärgipõhise tegevusplaaniga soovinud ikka välja tuua parima. Õnnestumine mingil tegevusalal kuulub põhjamaises elurütmis naise päeva parimate hetkede juurde. Eesti naine ei karda tööd, ennastsalgavalt unustab ta hilised öötunnid ja tühja kõhugi. Kui on vaja, siis teeme, ja teeme hästi. Mistahes hinnaga – tehtul olgu jumet.

Just sellised mõtted valdasid mind Kultuurikatlas TTÜ Akadeemilise Naiskoori juubelikontserti kuulates. Ei mingit edevust ega labasust, pealetükkivust ega käegalöömist, eneseimetlust ega kokkutulnud publiku ajaga laristamist. Oli kaunis, detailideni läbimõeldud kavaga kontsert, kust ei puudunud küll (siinkirjutajale kaasaja koorimuusika "haigusnähuna" tunduvad) videoinstallatsioonid ja tuledemäng, kuid õhtu lõppedes moodustus kuuldust-nähtust ebatavaline, maitsekas sõnum.

TTÜ naiskoor loodi 1951. aastal koorijuht Alma Tamme eestvedamisel. Kooris laulab 70 nii praegust kui endist rauakooli tudengit ja läbi aastakümnete on koori üks eesmärke olnud just kodumaise naiskoorimuusikatraditsiooni hoidmine ja arendamine. Koori ees on praegu kaks dirigenti – kevadel oma õpetaja Arvo Ratassepa nimelise mälestusauhinna pälvinud Aivar Leštšinski ja Ants Sootsi koorijuhtimise klassist sirgunud Jana Perens. Selgelt oli tajutav dirigentide omavaheline mõtteühtsus, sarnaste ideede elluviimisläige ja paralleelselt kulgevate kvaliteetide tähised.

Juubelikontserdi kavavalik oli juhuslikkusest vaba ning üdini teadlikult mõtestatud – rahvaviisidest, vanamuusikast ja Giuseppe Verdist Ester Mägi, Tõnu Kõrvitsa ja Tauno Aintsini välja. Kontserdi värvikirevaks tanuks sai Kristo Matsoni teose "Sõnum" esiettekanne.

Õhtu ülesehitus ja repertuaarivalik olid imetlusväärsed. Iga lauluga paitati kuulajate kõrvu uue nurga alt, väikesed (video või fonogramm) vaheklipid – ka igasugused elektroonilised piiksud-kriipsud ja tehnilised helid – moodustasid omamoodi vahesammud, mille otsa järgmine laul hoopis isemoodi kõlama hakkas ja kõik eelpool kuuldu kraadikese võrra oma raskuskeset muutis. Nagu ikka, pakutakse juubeliõhtul võimalikult erinevat menüüd, nii olid ka naiskoorilaulu kõikvõimalikud võlud ekstra eksponeeritud.

Väga õnnestunud oli Eesti muusika esitus: Siim Aimla, Tauno Aints ja Pärt Uusberg. Muu maailma muusikast köitis enim Ameerikas resideeruva Norra juurtega Ola Gjeilo kirjutatu. Ühtviisi noorele ja nooremale keskeale loomuliku ja nüansirohke vokaali, tugeva entusiasmi ja lahke olekuga kõlasid kõik laulud, igal jutustada oma lugu, anda edasi oma sõnum. Suurt sahmimist ja rahvatantsuhüppeid harrastamata loodi vähese liikumisega uhke traditsioonide põlistamise vimb, vanamuusika esitamisel istus koor astmetel kui noor armukese ootel tüdruk lossitrepil; kaasaja heliloojate kirjutatu ja igikestvad naiskoorilaulud samas korvis kui erinevat sorti punapõsksed pruntis õunad. Ja hetkekski, mitte hetkekski ei olnud igav! See on suur saavutus: köita kõikenäinud-kuulnud-söönud kuulajat, olla talle kaaslane, teenäitaja, lohutaja või naerutaja läbi muusika. Koor esitas veenvalt kõik numbrid, kandis välja vajalikud muusikalised karakterid, oli vokaalselt nauditav, sisult sügav ning julges naerda iseenesegi üle. "Väärt naised, need Vargamäe omad!" lubatagu hüüatada.

TTÜ Akadeemiline Naiskoor näitas oma sünnipäevakontserdiga üleolekut iseendast, näitas suure töö tulemust, näitas kohaletulnuile oma rõõmuallikat. Nii oli selles õhtus olemas kogu naise elu ja armastus – igatsus südamekallima järele, lapse hällütamine, eluvaluga leppimine, kamajahu ja kamasutra. Nagu ikka ühe täiusliku naise täiuslikus elus – kõike on parasjagu. "Muusika on ime, sest ta sünnib armastusest," ütles koori üks kauaaegsetest dirigentidest Silvia Mellik kontserdi lõppedes. Ja õige see on. Aamen.

*

kamajahu ja kamasutra (sõnapaar Jürgen Roose tekstist Siim Aimla laulule "Eesti maitse")

Toimetaja: Madis Järvekülg

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: