Anne Lill: antiikkultuuri tundmata ei saa ennast eurooplaseks pidada

Antiikkirjanduse tõlkeid ilmub eesti keeles harva. Oktoobris avaldas Tartu Ülikooli Kirjastus Euripidese kahe tragöödia tõlke Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia emeriitprofessori Anne Lille sulest. Oktoobris tähistas Anne Lill ka oma 70. sünnipäeva.
Anne Lille viimane suur töö on Euripidese tragöödiate "Iphigeneia Aulises" ja "Iphigeneia tauride juures" tõlge, mõlemad teosed on varustatud põhjaliku autoripoolse kommentaar-analüüsiga. Asjaolud väärivad küsimist. Ajal, kui tehakse kirjandusaasta kokkuvõtteid ning jagatakse hetkelisi jõulusoovitusi, tasuks korra mõtiskleda kirjandus- ja kultuuriloo diakroonia üle ka pikemas ajavaates.
Kui kaua võtab teiesugusel professionaalil aega Euripidese kahe teose tõlkega maha saada?
Euripidese teoste tõlkimise aega ei oskagi täpselt arvestada, sest tegin seda paljude teiste töödega koos. "Iphigeneia Aulises" lavastati NO teatris ja see tõlge oli alguses veidi teistsugune, mis sobinuks paremini laval esitamiseks. Raamatu jaoks vaatasin tõlke üle ja tegin seda n-ö kirjanduslikumaks, lisasin kommentaarid ja täpsustasin värsimõõtu kooriosades. Aga ma vist ei eksi palju, kui ütlen, et põhiliselt ühe tragöödia tõlkega tegelemiseks läheb umbes kuu aega. Sellele lisandub aeg, kui tulevad juurde kommentaarid ja selgitused. Praeguseks olen juba aastaid (aastakümneid) kreeka tragöödiatega ja nendega seotud teemadega tegelenud ja seetõttu on ka nn käsitööoskus enamasti käes, eriti mis puudutab vormi, kõneosi jambilises trimeetrites ja erinevaid kooriosi (mida ju esitati lauldes). Eesti keele seisukohalt on kõige raskem tragöödia värsivormiga sobitada kreeka pärisnimesid ja kohanimesid, mille puhul ei ole palju varieerimisvõimalusi. Muidugi võiks ju ka vabamalt tõlkida ja mitte algsest meetrumist kinni pidada (nagu paljudes keeltes on tõlkides tehtud), aga minu jaoks on see ka teatud põhimõtteline küsimus: kas ma ise ja minu keel saame sellega hakkama, et tunnetust võimalikult ehedalt edasi anda. Teise tragöödiaga "Iphigeneia tauride juures" läks tõlkimisega veidi üle kuu aja. Tegelikult võtan ma tragöödiate või nende osade tõlkeid ette siis, kui muudest (kohustuslikest) asjadest isu täis saab ja tahan endale veidi nauditavat "desserti" võimaldada.
Kas sedalaadi tõlget võib liigitada teadustöö hulka või on see ikkagi n-ö kõrvaltegevus?
See polegi lihtne küsimus. Ilma teadustöö taustata ei kujuta ma ette, et seda hästi teha saaks. Ise olen tragöödiaga tegelenud üle 40 aasta ja tunnen, et nüüd tulen toime küll. Kõrvaltegevus see kindlasti pole, pigem armastatud tegevus, mis viib mind maailma, mida kõige lähedasemaks pean.
Palju on räägitud noorte tekstikaugusest ja harjumatusest mahukamat materjali läbi töötada. Kas oma töös olete seda tähele pannud?
Noorte ja kirjasõna vahekorra kohta palju üldistada ei julgeks. Eriti nüüd, kui olen administratiivsest tööst ja loengute pidamisest ülikoolis tagasi tõmbunud ja ülesanded noorematele üle andnud. Asja mõte oligi selles, et saaksin pühenduda sellele, mida tõesti teha tahan. Aeg läheb ja ega mitut elu pole antud. Tahaks eestindada niipalju kreeka tragöödiavaramust, kui jõuan. Kreeka antiikaja kultuur ja kirjandus on niivõrd palju Euroopa hilisemat aega mõjutanud, et seda tundmata ei saaks ennast eurooplaseks lugeda. See on nagu mõistete keel, milles on mõeldud ja arutletud ja seda tundmata peaksime leppima paljus oma "vaesusetunnistusega". See torkab eriti silma, kui käia Euroopas ringi, vestelda kultuurihuviliste inimestega, kelle jaoks on klassikaline haridus olnud hariduse ja kultuuri iseendastmõistetav osa. Antiikaja draamasid (tragöödiaid ja komöödiaid) lavastatakse siiamaani terves Lääne-Euroopa kultuuriruumis ja seda pidevalt, aastast aastasse.
Milliseid ühiskondlikke ja keeletehnilisi väärtusi oleks tänapäeval antiikkirjandusest õppida?
Kreeka tragöödia on mind viinud filosoofia küsimuste juurde, kuhu kuuluvad eetika, poliitika, psühholoogia. Tõlkisin Aristotelese "Poliitika" ja vaatamata ligi 2500-aastasele vahele ajas, on seal mõtteid, mida tänapäeval peaks tõsiselt arvestama. See puudutab esmajoones ühiskonna sidususe ja koostöö probleeme, seda, et riik tähendab inimeste koostoimimist, mitte ainult majandust, kaitsevõimet vms. Riik on inimeste jaoks. Aristotelese eetikas on keskne philia mõiste (sõprus, lähedustunne, kiindumus), mis viib jälle vastastikuste suhete (või suhete vastastikuse) vajaduse juurde. Sellega on seotud eneseväärikuse küsimus, aga samas ka arvestamine, kuidas see sobitub teistega suhestumise konteksti. Kuidas hinnata ja väärtustada iseennast ja samal ajal ka teisi? Aristotelese eetikas on enamik tegelikult üldinimlik ja ajatu väärtusega. Seepärast ongi filosoofid viimastel kümnenditel ta juurde uuesti tagasi pöördunud. Ja tema mõtted on sageli ka tragöödiategelaste kujutamise taga.
Mis puutub keelde, siis nii nagu kreeka keel oli aluseks ladina keele süsteemi kujunemisele, nii on ladina keel saanud aluseks euroopa rahvuskeeltele, alustades itaalia, hispaania ja prantsuse keelest, aga ka saksa ja selle kaudu eesti keeleni välja. Siin ei ole vaja mõelda ainult võõrsõnadele, mis on n-ö jäämäe tipp, vaid kogu keelte ehitusele laiemalt. Sellelt pinnalt on välja kasvanud ja arenenud kirjakeeled, mis koos rahva seas käibinud keelekasutusega on andnud selle, kuidas praegu end väljendatakse. Päris huvitav on kuulata, kuidas praeguse aja poliitikud näiteks kasutavad antiikaja retoorika võtteid (tihti teadmata, et need sealt pärinevad). Nii keeles kui kultuuris laiemalt saab antiigi kaudu tunnetada aja ja ruumi sügavust. Nii nagu näiteks Ateenas või Roomas teada, et su jalge all on veel teine ja kolmaski linn. Näha kaugemale hetkest ja praegusest kohast on rikkus, mida tegelikult tunnetad siis, kui sellest juba midagi tead. Võib muidugi pessimistlikult küsida, kas seda rikkust tahetakse ja vaevutakse otsima. Aga usun, et alati on neid, kes selle järele vajadust tunnevad ja tuleb püüda, et neid oleks rohkem.
Millist vastukaja, millise taustaga inimestelt, millistelt sihtrühmadelt olete saanud? Mõtlen just, et keda huvitab tänapäeval antiikkultuuri eestikeelne olemasolu?
Vastukaja mõttes pole selle viimase raamatu koha pealt palju öelda. Oma lähematest ringkondadest kuuldu järgi on asi meeldinud. Ootan, et vahest leiab mõni sealt ideid ja inspiratsiooni oma mõtetele. Varasemast oli väga positiivne tagasiside "Poliitika" osas (kuigi seal on ka meie ajale palju võõrastavat, nt mis orjusesse puutub). Aristotelese eetikateos on filosoofide õppekavas, praegu väljaandmise lõppjärgus olev Aristotelese hingekäsitlus ("Hingest", "Peri tēs psychēs") kuulub psühholoogide alushariduse juurde. Ikka on hea meel tunda kui töö, millega tegeled, hakkab oma elu elama, jõuab kasutusse ja vahest aitab ka arusaamade edenemisele kaasa.
Huvi tuntakse mu antiikdraamast kirjutatud raamatute vastu teatriinimeste keskel. Minu jaoks oli meeldiv üllatus, kui edukas oli NO teatri Iphigeneia-lavastus (lavastas L. Marshall Londonist). Seda enam, et see oli nii askeetlik lavastus kujunduse mõttes kui üldse võimalik: tühi ruum valgete seintega, ainult autori tekst näitlejate esituses. Ja tekstiga polnud ka vigurdatud, vaid see oli üsna originaalitruu. Ja see töötas. Nii et pole vaja mingeid ekstravagantsusi ja veidrusi, et asja vastu huvi oleks ja et see mõjuks.
Antiikdraamaga muidu võetakse küll ette igasuguseid kummalisi eksperimente, mis muutuvad eesmärgiks iseeneses ja ega nad siis enam mõju ka muidu kui šokeerides. Viimastest aastatest meeldis mulle ka balletina esitatud "Medea" (itaallaste töö) – jälle üks mõjuv lavateos, mis muuseas puudutab ka praegu nii aktuaalset immigratsiooni-põgenike probleemi. Üldse annavad kreeka tragöödiad iga ajastuga seoses mõtteid, milliseid kriitilisi olukordi võib tekkida inimsuhetes (mehed-naised) ja poliitilistes olukordades (sõda-rahu, patriotism jne). Selle kaudu saab ka oma olukorda ajatuma pilguga vaadata. Lavastajad ongi väitnud, et antiikaja kaudu saab vabamalt oma aja konflikte jälgida, sest siis ei sega nn poliitiline korrektsus ja enesekontroll seda, mida ja kuidas sobiks öelda (nt kui kriitiline võiks olla oma riigi suhtes).
Milliseid tekste te ise veel sooviksite tõlkida?
Sooviksin tõlkida nii palju tragöödiaid eesti keelde, kui jõuan ja jaksu on. See oleks üks osa eesti kultuuri jõudmisest euroopalike väärtuste juurde. Selles suhtes on projekt "Maailmakirjanduse tõlkevaramu" väga vajalik ettevõtmine (selle raames ilmusid ka Euripidese kaks lugu). Tragöödia filosoofilised probleemid on viinud ka eetika juurde ja siit tahaks jätkata mõne Xenophoni ja Plutarchose töö tõlkimisega, mis neid külgi avavad.
Kuidas hindate praegust eesti tõlkesituatsiooni, -taset? Kas Eestis eksisteerib veel nähtus nagu tõlkekriitika või on see taandunud erialaspetsialistide eraharrastuseks? Mil moel see praegusajal avaldub?
Tõlketeoseid ilmub praegu palju ja väga erineva tasemega. Hinnangut neile saab anda see, kes on erialal filoloogiliselt pädev ja ise vastava tööga ka tegelenud. Neid inimesi on vähe, pädevat kriitikat on harva. Nii ei saa luulevormis tõlketeost arvustada inimene, kes ise pole luulega tegelenud ega tunneta nõudeid, mida luulevorm esitab. Proosaga on lihtsam, kuid ka seal peab teemat sügavalt tundma, et mitte n-ö ilusa tõlke nimel vigu teha. Üks näide: ladina keelest Apuleiuse eesliloo tõlkes parandas toimetaja koha, kus räägiti kohtusse minekust, mindi kohtumajja. Antiikajal polnud aga kohus "majas", vaid lageda taeva all. Pädevat professionaalset toimetajat kirjastuste juures ladina ja eriti kreeka autorite teostele tegelikult polegi, on vahest üksikuid, kes on muu kõrvalt seda tööd teinud ja on töödega väga koormatud. Nii jääbki üle rohkem või vähem vaevaline koostöö tõlkija ja keeletoimetaja vahel, kelle tegevusraadiused kattuvad ainult osaliselt.
Kas tõlkevaldkond on liigselt kaldu ingliskeelse kirjasõna poole nagu Marek Tamm kümmekond aastat tagasi ütles?
Et tõlked on suures osas inglise keele kesksed, on tõsi. Ja nendega on ka see probleem, et ladina keelt tundmata võib ette tulla tobedaid eksimusi, eriti kui juhtuvad ette antiikaja nimed. Inglise keel võtab omadussõna aluseks genitiivi tüve, mis eesti keeles peaks olema nominatiivis: nt linnanimi Mileetos, Mileetose, ingl Miletus, aga Milesian. Ja eestikeelsesse teksti ilmub nimetus Milesia kujul. Siis veel soovormide kasutamine: Via Appia, aga kui asendada Via eesti keelega, siis Appiuse tee. Nii tõlkija kui toimetaja jäävad neil juhtudel sageli keeletundmisele alla. Nii et tõlkekriitikat ma küll ei eristaks erialasest pädevusest, aga neid kahte asja kokku sobitada pole lihtne.
Milline mulje jääb teile eesti keele kasutusest ajakirjanduses?
Eestikeelne ajakirjandus jätab üldiselt hea mulje. Kuigi mind häirivad üha levivad anglitsismid, eriti lause tasandil (nt väljend "pealt kümne", kui peaks olema "rohkem kui kümme"). Noorte puhul ei häirigi niivõrd inglise sõnade kasutamine, vaid näiteks kõnemeloodia vigurid, kus lauselõpud "hüppavad" miskipärast üles. Aga eks keel on elav asi, areneb, võtab vastu mõjutusi ja kuhu see lõpuks viib, ei saagi praegu öelda. Ja muidugi on kurb, et üha rohkem kuuleb, kuidas vene nimesid (nt tuntud kirjanikud, heliloojad) ei osata õigete rõhkudega kasutada.
Kuidas elab klassikalise filoloogia osakond Tartu Ülikoolis praegusel ajal? Millised on rõõmud, millised on mured?
Mulle tundub, et klassikalise filoloogia erialaga Tartus on antiikkultuuri tundmine viimase paari aastakümnega Eestis tublisti edenenud ja levinud ka laiemalt kui filoloogilisel tasandil. See eriala pole muidugi esmajoones karjääri ja rahateenimise vahend, siin on vaja ikka huvi ja motivatsiooni. Aga eks kogu humanitaaria on praegu tähtsuselt taandumas IT ja tehnoloogia ja muu "reaalse" varju. Erialal on üliõpilasi vähe ja see teeb õppimise kalliks. Noored õppejõud, kes praegu erialal töötavad, teevad väga tublit tööd. Kuna Tartu Ülikool on Eestis ainuke koht, kus antiikaja keeli ja kultuuri saab õppida doktorikraadini välja, siis peab lootma, et seda hinnatakse ja arvestatakse ka seal, kus haridusplaane tehakse. Antiikkultuur on nagu üks elutähtis organ, ilma milleta kultuuripilt tervena koos ei püsi. Tallinna Ülikoolis koondati ära dotsent Mait Kõivu antiikajaloo (kreeka osa) koht, mis teeb murelikuks. Nagu poleks antiikajaloo osa kooliõpetuses vajagi. Kõivu toetuseks on juba rahvusvahelist vastukaja tulnud. Ikka rohkem kisub arvamus sinnapoole, nagu Vene ajal oli: rahvusteadused ja Lääne kultuuriga seotu on vägagi teisejärguline.
Kui kättesaadav on eestikeelne antiikkirjandus võrreldes Eesti naaberriikide emakeelse antiikkirjandusega?
Kui võrrelda naabritega, on meil ikka veel palju teha. Lähinaabritega Läti-Leedu vaates võime ennast hästi tunda ja koostöö edeneb ka parajal määral. Mis puutub aga võrdlusesse Soome, Rootsi ja Venemaaga, siis on arenguruumi veel palju. Antiikautorite teoste hulk, mis neil emakeeles kättesaadav on, vajab meil järele jõudmiseks tublisti aega.