Sellel plaadil on kaalu. Sõna otseses mõttes – esimesest silmamisest, ümbrisest välja võtmisel, plaadi füüsisest kuni hetkeni, mil kõlaritest tulev krõpsumine tähistab B-poole lõppu. Kaunis, minimalistlik ja esteetiliselt nauditav plaadikujundus: "Oo, see näeb välja nagu 1970ndate Arvo Pärdi Melodia alt välja antud plaadiümbris" on väga suur kompliment.

Esimene lugu sõidab kohe produtsent-bassimängija-multimees Misha Panfilovi saundiga minema ja pidurdusjälgi sellelt plaadilt ei leia.

Otseloomulikult tõstad seda plaati kuulates riiulist välja Estrada Orchestra esimese vinüüli, 2014. aastal salvestatud ja 2015. pressitud "Estrada Orchestra", et kuulata, mis on muutunud. Bänd on pea samas koosseisus v.a see, et trummaritoolil istub Madis Katkosilt.

Esimest Estrada Orchestra albumit kuulates märkasin flöödi ja süntesaatori/ elektrioreli loodud meeleolu. See kõlab otsekui free-impro-keldridžäss kuskil Pariisi džässiklubis, mida kuulad õnnistatud nägu peas, kõrvad huugamas ja mõtled: "Mida kuradit, kus see bänd kogu mu elu olnud on?"

"Jazzbeatjäätis" omakorda on album, mille kõlapildi järgi on poisid suureks kasvanud ja bänd kõlab justkui esineks Montreux´ džässifestivali laval. Ja taas mõtled: "Mida kuradit, kus see bänd kogu mu elu olnud on?" Esmalt ei oskagi hinnata, kas see spontaanse juhuslikkuse arvelt professionaalsuse ja terviklikkuse poole kaldumine on hea või halb. Tegelikult on see muidugi hea – kuidas muidu saaks bänd areneda ja pakkuda head muusikat kui ta ei oleks pidevas muutumises. Olles käinud "Jazzbeatjäätise" plaadiesitlusel, kinnitan, et live´is on plaadiks pressitu lähedal ideaalsele kontserdile. Kui liita "Jazzbeatjäätisele" esimese albumi spontaansus, siis ongi 12 punkti käes.

A-poole esimene ja üle kümne minuti pikkune lugu "Envelope" kõlab kui prantsuse 1980ndate põnevusfilmi soundtrack mida vaataks-kuulaks juba ainult selle heliriba pärast. Kõik lood sel albumil kasutavad ära bändimeeste paremaid külgi: trummid, flööt, saksofon, bass, klahvpillid ja napp vokaal on tummiselt kokku seatud, on kuulda, et helitoiduvalmistamises on inspiratsiooni saadud Funked Up East Youtube´i-kanalist.

Lood "Jazzbeatjäätisel" on keskmiselt 7+ minutit pikad, mis muudab selle mahamängimise peavoolu raadiojaamades keeruliseks. Eks siis tuleb oodata mõnd järgmist "Fantaasia", "Eesti Popsi" või "Funk Embassy" saadet ja leppida sellega, et burksiputkast gurmeetoitu kaasa ei anta.

Plaati silmad kinni läbi kuulates tekib tunne otsekui kuulaksid väga hea stuudiokvaliteediga tehtud albumit väga hea heliga läbi väga hea helitehnika. Lampvõimendi lambid huugavad (kummagi kanali jaoks oma), maailma parimad ja mitusada kilo kaaluvad kõlarid seisavad oma koonusekujuliste jalgade otsas. Grammofon näeb eemalt välja otskekui sajakilone tordikarp. Juba üks juhtmepaar, mida mööda see kaunis heli liigub, maksab mitu keskmist palka ja sisaldab sama palju kulda kui keskmise grusiini hambumus 1980ndate Thbilisi turul.

Jah, kõik on suurepärane, miinuseks vaid see, et eelpool loetletust saan endale lubada ainult Estrada Orchestra "Jazzbeatjäätis" vinüülplaati. Aga see pole "ainult omada", selle albumi kuulamine teeb füüsiliselt head meelt ja viib kuulaja lähedale ideaalsele muusikanaudingule, olgu su kõlarid nii suured või väiksed kui tahes.

Kui natuke norida, siis vormi üle. Punane koletu kleeps kiidusõnadega on õnneks plaadi ümbriskilel. Ja mida kuradit tähendab albumi nimi "Jazzbeatjäätis"? Kõlab umbes sama sisuliselt ja korrektselt kui "Häagen-Dazs". Tundub siseringi naljana, mis mulle kohale ei jõua ja jätab tembutamise mulje.

NB! Friigihoiatus: selle plaadi andis välja ja seda levitab Prantsuse jazz-label Stereophonk ja ma ennustan, et 500 eksemplaris pressitud vinüül müüakse läbi enne aprillikuu lõppu. Sestap, vinüülisõltlastest melomaanid, hankige see plaat enne kui hilja. Ja hetkel ma ei näe seda, mis tõukaks kõnealuse plaadi mu isiklikust 2017. aasta vinüülide TOP 20st välja.

Kuula albumit SIIT.