Järelehüüe. Kalju Komissarov säilitas madala ühiskondliku valuläve lahkumiseni ({{commentsTotal}})

Näitleja, lavastaja Kalju Komissarov saade
Näitleja, lavastaja Kalju Komissarov saade "Mõned mõtted". Autor/allikas: ERR/Arno Tameri

Avaldame alaliitude, ministeeriumi ning Kalju Komissaroviga (8.03.1946 – 6.03.2017) seotud teatrite ja koolide järelehüüde.

Meie hulgast on lahkunud Eesti teatri viimase poolsajandi suurkuju: näitleja, lavastaja, teatrijuht ja tunnustatud pedagoog Kalju Komissarov.

Tallinna Pioneeride Palee kooliteatris tärganud teatrihuvi viis Kalju 1964. aastal otse koolipingist Konservatooriumi lavakunstikateedri III lennu tudengiks. Kaljul vedas õppejõududega: Voldemar Panso, Leo Kalmet, Helmi Tohvelmann, Grigori Kromanov, Vello Rummo jt. Ta hindas neid ja nende kaudu teatrikoolist saadud õpetust väga kõrgelt ja küllap seepärast kujuneski temast Eesti teatriloo üks suuremaist Õpetajaist. Oma elu viimased kolmkümmend aastat pühendas Kalju Komissarov esmajoones just teatripedagoogikale, olles 1984-1996 Toompea teatrikooli õppejõuks ja juhatajaks ning alates 1996. aastast kuni surmani Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna sisuliseks juhiks ja arendajaks.

Lisaks juhendatud neljateistkümnele näitlejate lennule annab Kalju pedagoogitöö sisulisest suurusest ja viljakusest tunnistust kasvõi tõsiasi, et eesti teatrite tänastest juhtidest on kaheksa Kalju Komissarovi vahetud õpilased, neile lisandub veel terve rida meie teatripilti hetkel aktiivselt kujundavaid lavastajaid. Lavastama ja teatreid juhtima on asunud juba ka Komissarovi õpilaste õpilased, mis annab tunnistust sellest, et me võime päris kindlasti öelda, et Panso koolkond elab tänases eesti teatris edasi Komissarovi koolkonnana.

Kaljul vedas ka kursusekaaslastega: Jaan Tooming, Raivo Trass, Mari Lill, Katrin Karisma, Andres Ots, Ago Roo jt. Tänu sellisele kooslusele lõpetas lavakooli III lend meeldejäänud diplomilavastustega ning tema poolt loodud esimene suur näitlejatöö – kaval ning hämmastavalt elutark Lukaa M. Gorki näidendis “Põhjas” (lavastaja G. Kromanov) – on tänaseni silme ees kõigil, kel seda lavastust õnnestus näha. Komissarov oli hiilgavalt ümberkehastuv näitleja, kelle isiksuslik võlu ning hingest tulnud sõnum pani elama kõige raskemad ja vastuolulisemadki rollid. Matiesen M. Undi “Peaproovis”, uurija G. Džagarovi “Prokuröris”, grimmita ja portreegrimmis Lenin M. Šatrovi näidendites “Sinised hobused punasel luhal” ja “Nii me võidame”, Jedigej Tš. Ajtmatovi lavaversioonis “Ja sajandist on pikem päev”, Danton R. Rollandi “Dantoni surmas” ning Martin Dysart P. Shafferi näidendis “Equus”, mis jäigi tema viimaseks suuremaks teatrirolliks. Kalju Komissarovi poolt laval loodud kangelaste nimekiri asetab ta vaieldamatult eesti suurte näitlejate hulka.

Rohkem mängida ei andnud paraku mahti teatrijuhi ja lavastaja kohustused. Kalju oli ENSV Riikliku Noorsooteatri peanäitejuht (1974-1986), Ugala teatri lavastaja (1986-2000) ja peanäitejuht (1989-1991) ja Endla teatri kunstiline juht (2013-2014). Oma lavastajaristsed sai Komissarov Vello Rummo assistendina diplomilavastuses “Humalakorjajad”. Esimeseks iseseisvaks tööks teatris oli Heljo Männi “Sabata krokodill” (Noorsooteater, 1972), millele järgnes tollases teatripildis üsna skandaalne armastusmuusikal „Oliver ja Jennifer”. Olles olnud oma õpetaja Grigori Kromanovi assistendiks filmi “Viimne reliikvia” juures, suunati Komissarov tööle aga hoopis “Tallinnfilmi”, kus möödus tema lühike, kuid tormiline filmirežissööri karjäär. Komissarovi käe all valmisid filmid “Valge laev”, “Metskapten” ja “Tavatu lugu” ning hetkeks oli Kalju suure Nõukogude Liidu kõige noorem ja kõige viljakam kinorežissöör. Sellele järgnes Eesti tollase kuumima teatri – Noorsooteatri – juhtimine.
Möödunud sajandi 70-80ndad aastad olidki Komissarovi kui lavastaja tähelennu aastaiks. Kümnekonna aasta jooksul valmisid Noorsooteatris ja Ugalas eesti teatrikunsti kullafondi läinud lavastused “Protsess”, “Peaproov”, “Prokurör”, ““Hamleti” lavastamine Alam-Kolka külas”, “Sinised hobused punasel luhal”, “Armas õpetaja”, “Optimistlik tragöödia”, “Silmast silma kõigiga”, “Vennad Lautensackid”, “Ja sajandist on pikem päev”, “Nii me võidame” ning Kalju esimeste õpilaste, lavakunstikooli XIII lennu (Nüganen, Eespäev, Jääger, Simmul, Kalda, Reemann, Noormetsad, Tamm, Talvik, Dvinjaninov, Toompere jt), vaimustavad diplomilavastused “Punktist A punkti B“, “Hamlet“, “Oklahoma“ ja “Kolm õde“.

See oli aeg, kui Komissarovil oli kellega ja mille vastu võidelda. Kõik need lavastused rääkisid vaba mõtte ja igasuguse sisulise sotsiaalsuse lämmatamisest totalitaarse režiimi tingimustes. Komissarovi tolleaegne kunstiline looming oli tegelikult suureks karjeks, mis tipnes Eesti Teatriliidu asutamiskongressil 1987. aasta novembris tema ettepanekuga kutsuda kokku Eesti loomeliitude ühispleenum ja rääkida suud puhtaks sellest, mis Eestis ja eestlastega toimub. 2. aprillil 1988 ütles Komissarov Toompea lossi saalis vast tol hetkel kõige vapustavamana rahva hulka läinud lause: “Kallid inimesed! Me ei ole kohustatud seda hullumaja kaasa mängima!”

Pärast taasiseseisvumist ei vahetanud Komissarov oma tohutut sotsiaalset kapitali häälteks mitte ühtedelgi valimistel. 2001. aastal ütleb ta intervjuus “Lavastajaraamatule”, et ei osale mitte üheski liikumises, on sellest kõigest väljas. Ei tegele poliitikaga mingil tasandil ja et ainus asi, mis teda tegelikult huvitab, on kool.

Formaalselt oli see nii. Tegelikult säilitas Kalju Komissarov oma väga madala ühiskondliku valuläve kuni lahkumiseni. Ta oli inimene, kel polnud põhjust häbeneda midagi oma elus tehtust ja kes põhimõtteliselt ei sülitanud oma minevikule näkku, sellepärast austasidki teda nii sõbrad kui vaenlased.

Kalju Komissarov lõi üle saja lavastuse, ta oli ENSV rahvakunstnik, Eesti Vabariigi Valgetähe III järgu teenetemärgi kavaler ja Tartu Ülikooli emeriitprofessor. 2015. aastal pälvis Kalju Komissarov riikliku kultuuri elutööpreemia.

TÜ Viljandi kultuuriakadeemia (Posti 1, Viljandi) fuajees on alates 7. märtsist avatud mälestuste- ja kaastunderaamat, mis jääb avatuks kuni Kalju Komissarovi ärasaatmiseni.
Kalju Komissarovi ärasaatmine Viljandi krematooriumisse toimub 19. märtsil kell 14.00 Ugala teatrist. Lilli ja pärgi palutakse mitte tuua.

Eesti Teatriliit
Eesti Lavastajate Liit
Eesti Näitlejate Liit
Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia
Ugala teater
Endla teater
Tallinna Linnateater
EMTA Lavakunstikool
Eesti Etendusasutuste Liit
EV Kultuuriministeerium

Toimetaja: Valner Valme



Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Maalikunstnik Margus Meinart

Margus Meinart: Pallas on minu loomingut ehk liigagi palju mõjutanud

Käsikäes Eesti vabariigiga – kui täpne olla, siis kuu aega varemgi – sündis kunstiühing Pallas. Kuigi ühingu põhikirjale kirjutati alla Tartus, pandi juubelinäitus üles hoopis Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis. Pallase tähendust eesti tunde- ja vaimukultuuris ei saa üle tähtsustada. Näiteks maalikunstnik Margus Meinart märkis, et tema loomingut on Pallas ehk liigagi palju mõjutanud.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eduard Vilde

Sada Eesti mõtet. Mida Eduard Vilde ei häbene

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Sokid ja skandaalid. Baltoscandal

Peeter Helme: täna tahan rääkida ärritusest

Täna tahan rääkida ärritusest. Mõnikord sügavast ja halvavast, enamasti aga pealiskaudsest, vaid veidi häirivast ärritusest, mis valdab mind pea igal hommikul, kui olen ärganud, teinud endale tassi teed ning käivitanud arvuti, et visata pilk uudisteportaalidele, sotsiaalmeediale ja lugemist ootavatele e-kirjadele.

Jürgen Ligi

Sada Eesti mõtet. Jürgen Ligi: millal olla vait

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Heinz Valk

Heinz Valk: virisejatel on lühike mälu

Mitte ükski kord varasemas eestlaste ajaloos pole meie rahvas elanud nii hästi kui praegu, leiab pensionipõlve pidav kunstnik ja poliitik Heinz Valk, kes raius end eestlaste südamesse lausega "Ükskord me võidame niikuinii!".

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: