Jaak Allik arvab, et lavastajaõppe juures peaks õpilast suunama ja jälgima mõni suurmeister, lavastajaõpe peaks olema teine kõrgharidus ning lavastajaks pürgijaid peaks innukamalt välismaale õppima saatma. Sellest tulenevalt sõna Lembit Petersonile:

Te olete EMTA lavakunstikooli eesotsas alates möödunud aasta septembrikuust. Kas teil on plaanis lavastajaõppe osas midagi muuta või uuendada?

Lavakunstikooli osade õppejõudude ja EMTA rektoraadi palve mulle oli, et ma aitaksin arendada ja selgepiirilisemalt välja töötada lavastajaõppe programmi. Seda tehes pöördun ma mõttes sinna aega, mil ma ise siin koolis õppisin: see oli 7. lend ja ühtlasi esimene lend, mis Eestis lavastajaid ette valmistas. See jäi Voldemar Panso viimaseks lennuks. Lavastajaõpe osutus sedavõrd edukaks, et paljud meie lennu näitlejad on nii lavastajatena kui ka teatripedagoogidena tegutsenud. Ja lavastajad näitlejatena üles astunud.

Mina juhindungi uue programmi kokku panemisel sellest, mida ma ise õppisin: see tähendab, et lavastajaõpe oleks tugevas seoses ja põimingus näitlejatöö aluste praktilise tundmaõppimisega. Minu kindel veendumus on, et hea lavastaja peab tundma näitleja väljendusvahendeid (nii nähtavaid kui ka nähtamatuid) ja et tal oleks kogemused näitleja vaimse, hingelise ja kehalise olemuse ühtsusest rolliloomes.

Kui lavastajal on isiklik näitlejatöö kogemus, siis oskab ta ka näitlejale paremini ja täpsemalt ülesandeid anda, teda juhendada ning rolli ja etenduse terviku loomisel aidata. Vastasel juhul võivad tekkida käärid teoreetiliste teadmiste ja praktika vahel.

Soovin ka taas süveneda meie praeguse lavakunstikooli asutaja Voldemar Panso õpetusse. Ta sai esmase teatrialase hariduse Eestis, lisaks õppis ta tundma ka maailma, eriti saksa teatrit, ning õppis Moskvas, GITISes. Selle kooliga, mis põhineb Stanislavski koolkonna õpetusel ja mis on praegu maailmas üks tunnustatumaid ja tugevamaid teatrikoole eriti režiiõppe osas, on eesti teatrinimestel olnud pikaajaline koostöö, mis vahepeal on soiku jäänud. Seetõttu taastasime lisaks olemasolevatele kontaktidele Londoni, Hispaania jt Euroopa teatrikoolidega ka koostöö GITISega.

Lavastajaks õppijatel oleks loomulikult vaja tutvuda erinevate meetoditega, mitte ainult Stanislavski, Meierholdi, Vahtangovi, Mihhail Tšehhovi, Maria Knebeli või Voldemar Panso õpetustega. Tänapäeval on mitmesugused õppematerjalid hästi kättesaadavad. Oluline on luua võimalused nende praktikas katsetamiseks. Samuti pean oluliseks, et õpilased ja õppejõud saaksid reisida, silmaringi avardada, õppida koos teiste maade teatriõpilastega.

Tänapäeval on võimalik kutsuda siia erinevaid teatritehnikaid ja -meetodeid valdavaid külalisõppejõude, osaleda festivalidel ja meistriklassides mitmel pool maailmas. Kogu seda informatsiooni ja võimalusterohkuse kirevust nähes võib pea kaotada, tekib küsimus, milline meetod on õige, millist peaks järgima. Seetõttu on väga oluline leida oma juhtlõng, mis võimaluste rohkuses orienteeruda aitaks. Stanislavski pärandis on mulle kallis üks mõiste, mida nimetatakse pealisülesandeks: mille nimel ma üldse kunsti teen? See ei pea olema ratsionaalne selgitus, võib olla intuitiivne tunnetus, seda võib nimetada ka oma teemaks. Selle äratundmine on oluline.

Tähtis ongi, ka koolis, et meie lavaline tegevus ei muutuks loetu, õpitu ja videote pealt nähtu väliseks kopeerimiseks. Siis näeksimegi pelgalt igasuguste meetodite ja tehnikate demonstratsiooni... Oluline on leida oma teema või oma mõte, mida on tung väljendada, tähtis vahendada teistele inimestele. Nii on lavastaja ja näitleja õpe ja looming minu nägemuses tunnetustee. Omamoodi teekond elu põhiväärtuste avastamiseks koos teiste näitetrupi liikmete ja publikuga. Ja loomulikult ka näitleja ja lavastaja töö põhiseaduste avastamiseks. Siis võib leida ka täiesti oma meetodi. Õpitust osutusi saanuna peakski igaüks asjadele oma lähenemistee leidma. Universaalseid seadusi unustamata.

Peamine, mida proovin lavastaja ja õppejõuna järgida, on see, et lavastaja loomingu materjaliks ei ole teine inimene või inimeste hulk, vaid näitlejate ja mõistagi ka kõigi teiste etenduse tekkele kaasa aitavate inimeste looming. Lavastaja saab olla eesmineja ja avada loominguks vajalikke teid ja uksi, innustada ja inspireerida näitlejaid, iga loomingulise üksuse liiget, ning nende looming on tema loomingu "materjaliks" – see peaks minu arusaamise kohaselt olema ka Stanislavski ja tema koolkonna ning neist otsinguist inspiratsiooni saanute üks peamisi õpetuslikke ja loometegevuslikke aluseid.

Lavastaja ja näitleja vahel tekib heal juhul usalduslik vahekord: minu meelest hea lavaloomingu üks olulisemaid eeldusi. See on samas nagu väga habras niit, mille katkemine võib lõpetada koostöö aastateks. Seetõttu peaks nii eetilised kui ka vaimsed alused omavaheliseks suhtlemiseks paigas olema. Et neid otsitaks, tähtsaks peetaks, mõistetaks, rakendataks igapäevaelus ja loometöös. See on nagu omamoodi üksteise hingehoid. Siis saab tekkida elav rühmatöö ja inimeste arengut soodustav keskkond. Sellises keskkonnas loodud etendused hakkavad hingama. Kui hing on hoitud.

Ma pean oluliseks süstemaatilist õpet. Ühest küljest eelkõige näitleja mängu seaduste, olemuse, psühholoogia ja väljendusvahendite tundmaõppimist nii praktilisel kui ka teoreetilisel tasandil. Teiselt poolt võiks alustada ja katsetada koostööd dramaturgi, stsenograafi, valguskunstniku, muusikalise kujundaja, intspitsiendi, rekvisiitori, grimeerija – kõigi teatrietenduse loomise juures osalevate inimestega; aga ka teatri majanduslikuks ja administratiivseks juhtimiseks vajalike teadmiste ja oskuste tundmaõppimist. Ma ei ole nõus, et lavastaja on "avatud elukutse" – igaüks, kel aega, huvi ja "head tahtmist ja pealehakkamist", võiks justkui ligi astuda ja lavastada. See võib üksikutel juhtudel nii olla, et inimene tuleb, "proovib kätt" ja õnnestub, aga see võib ka väga kurvalt lõppeda. Näitlejate ja kogu loomingulise kollektiivi puhul on tegemist ikkagi elusate inimestega, elusate hingedega ja töö nendega on väga suur vastutus. Loomingulisele vabadusele peab minu arusaamist mööda lisaks ametioskuste valdamisele alati eelnema oma vastutusala mõistmine.

Möödunud sajandit nimetatakse "lavastaja sajandiks", praeguse kohta öeldakse "näitleja sajand". Tõepoolest, lavastused, mis on valminud grupitöödena ja mille on tihtipeale ka lavastanud näitleja(d) ise, muutuvad järjest harjumuspärasemaks. Kas lavastaja elukutset ja koolitust on 21. sajandil üldse enam vaja?

See, et tuleb kokku üks seltskond muusikuid või näitlejaid ja nad mängivad ilma dirigendi või lavastajata, on muidugi ideaal, et on nii hea ühine tunnetus. Ideaal on mõistagi vajalik, ent saavutamatu. Muidu ta polegi ju enam ideaal. Ent ideaali poole tuleb ikkagi liikuda. Ja kuigi eraldi võetuna võivad kõik neist olla andekad loojad, siis tahes-tahtmata hakkab ühes loomingulises kollektiivis keegi trupist juhtnööre andma, et mida ja kuidas teha. Keegi võtab initsiatiivi, kujuneb autoriteediks, võttes märkamatult lavastaja funktsiooni enda kanda.

Muidugi, ma ei välista, et on võimalik nii tugev ühine tunnetus, et lavakunstnike koostöö saab toimuda ilma nähtava juhtimiseta. See kuulub siis minu meelest aga ime valdkonda. Ma arvan, et lavastaja kui teejuhi osatähtsus on suur ja hea kui selleks on oma ala tõeline meister.

Eesti teatripildis on keeruline vaadata, mis saab nendest inimestest, kes selle kooli lõpetavad. Tekib küsimus, kas teatrikoolid muutuvad "töötute kooliks" – inimesed lõpetavad selle ja neid ei oodata kuskil, raske on leida erialast tööd, millega oleks võimalik endale ja oma perele leib lauale saada.

Hakkavad tekkima trupid, tihtipeale tingituna sundolukorrast ja soovist ellu jääda, mitte niivõrd sisemisest vajadusest ja kunstilistest eesmärkidest lähtuvalt: me oleme neli aastat harjunud koos tegema harjutusi, etüüde, katkendeid, etendusi ning siit koolist lahkudes ei ole meil enam kohta, kus seda tegevust jätkata...

Võib tekkida teatud meeleheide: mida ma neljal aastal omandatuga peale hakkan? Minu meelest oleks seega oluline avada uksi mitmes suunas, et inimene, kes teatrit armastab, saaks teatri juurde jääda igas võimalikus ja sobilikus funktsioonis või ametis. Lavakoolist saab ta kaasa lavastajale ja näitlejale vajalikud ametioskused ning kui sellele lisanduks tugev humanitaaralade baas, võimaldaks see alustada tööd ka mõnel muul erialal, kus teatrikoolis õpitu väga kasuks tuleb, juhul kui näitleja või lavastajana mingil põhjusel igapäevast leiba teenida ei õnnestu.

Tahaksin, et teatrikoolis õpitu võiks osutuda vajalikuks muudelgi elualadel. Need mõtted on võib-olla veidi kurva alatooniga, aga vaadakem reaalset pilti: meil on Eestis praegu kaks teatrikõrgkooli, kust tuleb igal aastal umbes 16 kõrgharidusega näitlejat, kes ei pruugi riigiteatris kohe tööd leida.

On siis teatris kõik kohad täidetud või ei vasta nende loomelaad teatrit parasjagu juhtivate inimeste eesmärkidele, hoiakutele ja maitsele. Siis tekivadki rühmad, kes püüavad omapäi hakkama saada ja see on praeguses olukorras tegelikult hea ja loomulik asjade käik. Küsimus on selles, kui palju neile vahendeid ja publikut jätkub, keda toetatatakse ja kes saab tänu sellele edasi areneda. Oma kutsumuse ja kunstnikuks olemise proovilepanekuks on iseseisvate teatriüksuste moodustamine küll raske, kuid väga hea ja lugupidamist vääriv tee.

On väga oluline, et inimene ei peaks iga hinnaga püünel püsimise nimel oma südametunnistusega kompromissidele minema. Et ta säilitaks oma seesmise vabaduse ja väärikuse. Ja rõõmu loomingust!